Noor kunstnik: Tahan, et keegi vaataks mu maale ja mõtleks: «Oh, kui ilusad!»»

Lova talu, kus noor maalikunstnik Kirke Kirt oma vanemate ja õe-vendadega elab, on justkui muinasjutust: aias jalutavad vabalt taluloomad, tiigis ujuvad pardid, puude taga sillerdab meri. Foto: Urmas Luik

Kulgedes mööda valmivat Via Balticat noore maalikunstniku Kirke Kirdi maakoju, näivad teetöömasinad mulle kui pintsliga lõuendile vajutatud kollased ristkülikud, päikeselaikude ja oksavarjude maalilikkusest kõnelemata. Kõik oleneb perspektiivist ja kõik on kunst, nagu öeldakse. Või kas ­ikka on?

Piirumis, väikeses Häädemeeste rannakülas kunstilisusest ja loomingulisest vabadusest puudust ei tule. Lova talu hoovis jalutavad vabalt kanad-pardid, lambad ja kolm väikest vasikat. Aiaposte ja puutüvesid kaunistavad Kirke isa Ülo Kirdi skulptuurid ja võrguga piiratud aiamaal kõrguvad ­ürdid, herned, lilled. Tänavuse Ilon Wiklandi noore kunstniku preemia võitja idülliline maakodu pakub ohtralt jäädvustamist ­väärivaid vaateid. Nii tõmbangi kotist koos diktofoniga välja pinali akrüülidega ja väikese valge lõuendi, et isegi käed värviseks ­teha.

Kirke Kirt ei maali oma aias tihti, kuid leiab ainest sealsest valguse ja varjude mängust. Foto: Urmas Luik