Anete Kruusmägi: Igasuguseid raamatu kirjutamise mõtteid on, kuna on nii palju elusid, mida olen elanud

“Ta hoidis poisi pead oma käte vahel nagu klaaskuuli, mis näitab ta tulevikku, olevikku ja minevikku. Talle tõepoolest tundus, et Ilyas nägi asju, mida teised ei näinud. Ilyasel oli võti. Ja mitte ainult uimastite tajumaailma. Ka rikaste ja ilusate indoneeslaste pulmadesse, peentesse hotellidesse ja restoranidesse, kuhu vaestel üliõpilastel tavaliselt asja ei olnud ...”

Loen arvutiekraanilt noorteromaani käsikirja, mis veel pole raamatuna ilmunud. Aga varsti ilmub. Eesti kirjanike liidu tänavusel romaanivõistlusel äramärgitud teose “Viimane päikesetõus” autor Anete Kruusmägi on Indoneesias elanud kaks perioodi. Mõlemal korral Yogyakartas ja raamatu tegevus toimub ka samas linnas.

Arhitektuurilt on Yogyakarta eestlanna arvates Aasiale omaselt kole linn, ainus autonoomne piirkond Indoneesias, mida valitseb sultan. Aktiivne vulkaan asub linnast 30 kilomeetri kaugusel ja 2006 oli neil seal tugev maavärin, milles suri 5800 inimest.

“Ma kuulsin sellest alles siis, kui seal olin. Kolleeg rääkis, kuidas ta rätiku väel vannitoast õue jooksis ja kogu maja kokku kukkus,” meenutab Kruusmägi. Aga hirmu ta ei tundnud. “Varemeid enam kusagil näha polnud. Kuidagi harjus ära ja tundus loomulik, et võib tulla maavärin, vulkaanipurse või tsunami. Igal pool on sildid, kuhu katastroofi korral joosta. Ja eks ma lootnud, et kohalikud teavad, mida teha.”