:format(webp)/nginx/o/2023/08/22/15541651t1ha131.jpg)
Möödunud nädalal sammusin reipalt nende metsade suunas, kus teadsin kasvavat nii lehter-torbikseeni, veidi kummastava välimusega musti torbikseeni kui kollakaid kukeseeni. Kõik kolm liiki pruugivad esimese hooga, kui metsas valitsevad ebasoodsad valgusolud, isegi märkamata jääda, kuna pole just kõige säravama kübaraga ja mõõtmeteltki on nad tagasihoidlikud.
Takkapihta olen aegade jooksul kokku juhtunud seenelistega, kes neid söögiseeneks ei oska arvatagi. Minu seeneretk päädis vaid mõne kollaka kukeseenega, kuigi tavaliselt leidub neid samblal suisa vaibana. Peaasi, et tormakalt neile peale ei astuks. Ju on nende aeg veel ees. Ülejäänud söögiseente puhul näis samuti, et augusti esimese poolega sarnast seeneaega tuleb taas pisut oodata.