Mati Põdra ⟩ Koolireformid halvavad paraku laulupeoliikumistki

Mati Põdra sõnade kohaselt on iga järgmise laulupeoga järjest suurem probleem kollektiivide väiksus ja kas liigne noorus või vanadus. Foto: Dmitri Kotjuh

Tänavune koolisügis ei alga paljudes kohtades rõõmsalt: kogu Eestis jagub koole, mida on suuremal või vähemal määral kohitsetud, osa koole paneb aga uksed täiesti kinni. Kuigi käesoleva kirjatüki ajendas see arulage lammutustöö, mida Lääneranna valla juhid nimetavad hellitavalt koolivõrgu korrastamiseks, püüan alljärgnevaga juhtida kõikide praeguste ja tulevaste haridusreformijate tähelepanu asjaolule, mille peale volikogudes üldjuhul üldse ei mõelda.

Aastast 1869 kuuluvad Eesti kultuuriruumi lahutamatult laulupeod. Kestnud tsaariajast läbi iseseisvusaja, sellele järgnenud okupatsioonide tänasesse päeva ja olles seetõttu olnud kontseptuaalselt väga erineva sisuga, pole seda traditsiooni ennast ometi seadnud kahtluse alla keegi. Elujõulisuse puhul näeb siin-seal siiski ohu märke, üks põhjustest peitub kindlasti koolireformides, olgu see sõna kirjutatud jutumärkidega või ilma.

Ole sa laulja, pillimees või tantsija – teekond suurele peole algab ikka sellest, et moodustub kollektiiv, mis pärast hoolsat ja pühendunud harjutamist jõuab maakondlike eelproovideni, oma taseme ettenäitamiseni ja selle tulemusel loodetavasti siis peole endalegi. Aga enne tuleb selleni kasvada ja parim kasvukeskkond selleks on üldhariduskool.