Kalev Vilgats: Mõnes asjas taas targem

Kalev Vilgats. Foto: Urmas Luik

Minu õpetajate streigi järgsele artiklile laekus elektroonilisse kirjakasti paar arvestatavat vastukaja, mis selgitasid minu esitatud paljuski retoorilisi küsimusi.

Töömaht ja töökoormus

Mida siis teevad koolis õpetajad, kellele tunde ei jätku? Töötavad alakoormusega või koolijuhtide vastutulekul tõmblevad mitme kooli vahel, et palka (koormust) saada.

Õpetaja, kelle koormus on 0,77 (tunnid + klassijuhatamine 60 eurot) teenib Pärnus netopalgana 459 eurot kuus. Ausalt, seda on vähe!

Kuidas saavad õpetajad olla üle koormatud, kui õpilasi, keda õpetada, on vähem?

Kui klassis on 39 õpilast, ei mahu nad ühte klassi. Kahe vahel jagades teeb see 19 ja 20 õpilast, seda on alla soovitatud 26 õpilase. Mida nüüd teha?

Õpetaja nädala töötundide arv (koormus) on 35, millest 20–24 tundi antakse klassi ees ja ülejäänud moodustavad üldtööaja. Kui 20–24 tundi anda ei ole, on töö osalise koormusega ja palk väiksem.

Töömahu ajab suureks see, et üldtööaeg ei vasta tegelikkusele. Tundide ettevalmistamine, arenguvestlused, koosolekutel, koolitustel ja kooliüritustel osalemine, kontrolltööde parandamine, õppematerjalide koostamine võtavad poole rohkem aega. Nii kirjutas mulle üks õpetajaist.

Teine õpetaja märkis, et õpilaste arvu vähenemine ei tähenda automaatselt tundide arvu vähenemist, sest töötavad väiksemad klassikomplektid. Samuti ei kibele ükski omavalitsus tegema ebapopulaarset otsust ega sulgema alamõõdulisi gümnaasiume. Kuna seadus ei luba viimases kooliastmes (10.–12. klass) liitklasse moodustada, ongi ette tulnud olukordi, kus töötavad kolme õpilasega klassid (näide pärineb Võrumaalt).

Nädalatundide vähesuse tõttu koolist lahkunute tunnid sokutatakse kaela mõne teise aine õpetajale, kel pole vastavat haridust (nii saab ta nende tundide eest vaid miinimumpalka), kuid kes suudab need tunnid ikkagi ära anda.

Õpetajate arvu suurendab statistika, mille kohaselt õpetajate kilda loetakse pensionärgi, kes nädalas korra käib koolis paari ”ripakil” tundi andmas.

Valikaineid (näiteks riigikaitse, dokumentalistika) andvad inimesed väljastpoolt koolimaja lähevad samuti kirja õpetajana. Normkoormusega põhiainete õpetajaid on aga jäänud vähemaks.

Õpetajast bürokraadiks

Kes ise ei oska õpetada, sellest saab haridusametnik, kes hakkab õpetama, kuidas õpetada. Osa haridusbürokraate nüüd kindlasti solvus, aga, nõustugem, tummine iva on selles lauses sees.

Koormus ei kasva klassi ees antavate tundide, vaid üha suureneva bürokraatia arvel. Seadus kohustab ”erivajadustega” õpilastele koostama individuaalsed õppekavad (selliseid õpilasi tuleb üha juurde).

See tähendab, et varasema kogu klassile kehtinud õppekava asemel peab õpetaja mõnes hullemas klassis koostama peale üldise kolm–neli spetsiifilist õppekava. Nende täitmist peab ta analüüsima eraldi kirjalike kokkuvõtetena iga veerandi lõpus.

Igal sügisel peab õpetaja ette lahti kirjutama, mida (õppesisu), millega (vahendid), miks (eesmärgid) ja kuidas (metoodika, tulemuste mõõtmine) ta õppeaasta jooksul igas oma tunnis teeb. Seda värki kutsutakse kokkuvõtvalt töökavaks.

Tule taevas appi! Kas ei võiks õpetaja üle otsustamise mõõdupuuks olla tema õpilaste teadmised selles aines nagu vanasti? Ametnikukartlik pedagoog istub uneta öid, et paberimajandus korras oleks, ja nii see õpilane kaotsi lähebki.

Eeltoodu on vaid osa kohustuslikust paberitööst, millest kirjutas mulle teine õpetaja. Siiski möönis ta oma kirjas, et nii troostitu pilt siiski ei ole, kuna vaikival kokkuleppel on enamik koole loobunud tähenärijaliku ja tühja töö tegemisest.

Siililegi selge, et pole põhjust töökavu igal aastal ümber teha, eriti kui õpetamine jätkub samades klassides ja seniste õpikutega.

Et õpetaja väga vabalt hingama ei hakkaks, uuendatakse üsna sageli riiklikku õppekava (ministeeriumi asjapulgad tahavad ju ka elada!) ja siis peab õpetaja oma aine- ja töökavad muudatustega kooskõlla viima.

Eks õpetajad pea ise sagedamini selja sirgu lööma. Alustatagu või mõne mõttetu kohustuse sihikindlast eiramisest ja küll see nõudmine sureb loomulikku surma.

Mulle kirjutanud õpetaja soovitas kolleegidele läbipõlemise vastu pisut iseseisvat mõtlemist ja julgust ning arvas, et ülekoormuse üle löövad lokku liiga kroonutruud õpetajad.

Erinev on koolide suhtumine haridusbürokraatiasse, kuid see sõltub juba direktori selgroost. Nõuded õpetajatele võivad kooliti olla väga erinevad, sest osa haridusministeeriumi suuniseid on soovituslikud, ehkki ülipüüdlikud õpetajad kirjutavad ennast surnuks.

Räägiks rohkem

Veel ühes olen eeltsiteeritud õpetajatega ühel meelel: rohke asjast rääkimine tuleks kasuks. Avalikkus peab teadma õpetajate ja hariduselu probleeme. Kui kutsutakse, tuleb Pärnu Postimees kooli õpetajarahva muresid kuulama ja lugejate ette tooma, aga kutse oleks abiks, et ajakirjanikku pärast niisama ”välja ei juhatataks”.

Streik oli üks võimalusi välja näidata oma rahulolematust haridusega tervikuna, millest palk moodustab ainult osa. Streiki oli vaja, et tõmmata tähelepanu hariduse väärtustamisele ja sealsetele probleemidele. Palk on vaid jäämäe veepealne tipp. Nõus, õpetajad!

Siiski soovin, et 30 aastat pärast keskkooli lõpetamist tunneksin oma õpetajad ära millegi muu kui sama mantli järgi …