Kirjad

Lühem öörahu peletab maksujõulise turisti

Öörahu lühendamine on lõpuni mõtlemata mõte, millega Pärnu võib linnast peletada maksujõulise turisti.

Juba praegu võib maailma suurimalt hotelliarvustuste veebilehelt TripAdvisor lugeda näiteks Rannahotelli kohta hoiatust “Prepare for no sleep!” (“Valmistu magamatuseks”) ja lubadusi enam mitte kunagi naasta, kuna surfiklubist öö läbi kostva müra tõttu ei ole võimalik magada.

Kui mõistlik on aga peletada linnast külaline, kes jaksab Portugali lõunarannikul Algarve Sheratoniga samas hinnaklassis oleva numbritoa eest maksta? Kui mitut öö läbi alkoholi ja kergete narkootikumide lainetel surfajat on vaja, et neist jääks Pärnusse samasugune positiivne majanduslik jälg kui ühest Rannahotelli sviidis peatujast?

Neile küsimustele paraku Pärnu linnavalitsuse iga-aastasest suvekülalise uuringust vastust ei saa, sest see on tehtud põhikooli tasemel, selles pole isegi meie oma Rein Taagepera välja töötatud loogilisi mudeleid kasutatud.

Puuduvaid vaba aja veetmise võimalusi arutades lähtub uuringust, et vaja oleks nii “vanematele inimestele korraldatud tantsuõhtuid” kui “striptiisiklubi”. Samale külastajate grupile või? Kuna uuring ei rakenda elementaarsetki metodoloogiat, mis jagaks vastajad sotsiaalmajanduslikesse gruppidesse, ei anna see pilti, kes täpselt ja mida nimelt soovivad, kas nad selle eest maksta jaksavad ja kas nende arvamus väärib pikemat kaalumist.

Miinusmärgiga majandusjäljega turisti arvamusest ei peaks olema sooja ega külma. Öised Nikolai lehtlas end kännuämblikuks joonud ja aluspesu väel täiest kõrist joodeldavad Kesk-Soome rämpsturistid toodavad iga Pärnus viibimise sekundiga miinust. Nad võiksid end koomasse juua ja alkoholiaktsiisist ei tuleks ühiskonnale ikka küllaldaselt tagasi, et urineerimine, lõhkumine, kvaliteetturistide eemalepeletamine ja kaasinimeste magamatusest tingitud produktiivsuse langus kinni maksta.

Kõigile meeldida ei saa ja linn peab paratamatult valima, missugusele külastajale orienteeruda.

Kui Pärnu linn ei võta põhjalikult ette elukeskkonna kvaliteedi parandamist, mille osa oleks muude murekohtade kõrval juba praegu massiliselt öörahu rikkuvate asutuste sulgemine (näiteks baaril Veerev Õlu on Eesti absoluutse rekordina üle 200 avaliku korra rikkumise ja tegevusluba pole päevakski võetud), panevad varsti kõrvad pea alla ka kvaliteetkohvikud, nagu Piccadilly, ja kvaliteethotellid, nagu St. Peterburg. Viimasena nimetatu on ööklubi Bravo tõttu sunnitud praegu külastajatele igas numbritoas standardvarustusena kõrvatroppe pakkuma.

Kohalikku elanikku võib “Koli metsa!” ülbitsemisega narrida, aga külaline pakib oma kohvri ja veedab järgmise puhkuse mujal.

Ma mäletan hästi, milline nägi rand välja pärast SkyPlusi pidu: nagu oleks Paikre prügila avanud rannafiliaali. Ja sellisesse allakäinud peolinna tänapäeva Oistrahhid enam lõõgastuma ei tule, sest nad ihkavad kvaliteetset puhkeatmosfääri, kuurorti selle tegelikus tähenduses.

Puhkamise juurde kuulub mõistagi uneaeg, mis ületab tublisti nelja tundi. Kui linn soovib öörahu lühendamise aruteludega edasi minna, oleks elementaarne pakkuda tõsiselt võetaval akadeemilisel tasemel analüüse ja kalkulatsioone, mis näitaksid, et sellest tõuseb märkimisväärselt rohkem kasu – nii majanduslikku kui sotsiaalset – kui kahju. Inimesed väärivad keskkonnamõjude analüüsi niisama palju kui koprad ja kitsed.

Paavo Pihelgas Faro lähistelt Portugalist

Elame Eestis

Meie väike rahvas ja riik on maailmas unikaalne ja töökas, loodus mitmekesine, aga meie esindajad Toompeal ei mõtle sellele, et Eesti rahvas säiliks. Eestist on lahkunud ainuüksi Soome 40 000 inimest, et leida tööd elatise teenimiseks. Meie riik kaotab tööjõudu ja maksuraha.

Perede lahuselamine on väikese rahva katastroof. Et meil oleks lusti elada tervelt ja turvaliselt, on ära unustatud inimesed, kes seda tagavad: arstid, politseinikud ja päästetöötajad. Neile tuleks maksta inimväärset palka. Nad on oma rahva patrioodid, kes töötavad väikese palga eest.

Olen olnud ravil Pärnu haiglas ja tänulik arstide professionaalse abi eest. Pärnu haiglas töötab kogu Pärnumaa üksainus uroloog kirurg Peeter Tulmin, kes teeb iga päev keerulisi operatsioone. Tõsine ja heasüdamlik on sisehaiguste arst Toomas Vestman. Nemad on arstid, kel Eestile on hindamatu väärtus. Veel ei ole nad Eestis ainsad. Ajakirjandus peaks rohkem kajastama just nende tegevust, sest nad aitavad meil tagasi saada tervise.

Mati Mäe