Kaasid aitavad armunutel abieluranda sõuda

Lincolni limusiini, mis sohvri kõrval võtab peale kaheksa inimest ja mille salongis on kaks telerit, leidsid Rita ja Ülar Kaas internetikuulutuse peale Ameerikast. Foto: Urmas Luik

Pärnakad Rita ja Ülar Kaas alustasid aastate eest ühise pulmaäri ülesehitamist ja nüüdseks on nad jõudnud pulmasalongini, mis peagi uksed avab.

Perekond Kaas ei salga, et taganttõukava impulsi pulmakorraldusbisnisesse sukeldumisel andis nende enda pulm, millest tänavu mais möödub viis aastat.

Samal aastal, kui Ülar ja Rita teineteisele jah-sõna ütlesid, otsustasid nad, et astuvad ühiselus veel ühe sammu: hakkavad müüma pulmakaupa ja ostavad pulmasõitude tarvis limusiini. Sest nagu Rita meenutab, oli tema taksojuhist kaasal “limusiinikiiks” juba mõnda aega olnud.

Kui nüüd aus olla, võib Ritat pulmadega seotuks pidada pea veerandsada aastat, sest just nii kaua on ta pruutkleite õmmelnud.

“Püüdsime seega oma huvisid ühendada,” võtab Rita olnu kokku. “Sest kui oma pulm tehtud sai, oli kohalik pulmaturg meile selge. Eeskätt muidugi see, et Eestis midagi suurt ei pakuta, Pärnus ammugi mitte.”

Nii hakkasid Kaasid esimestena Eestis müüma e-poes Pruutpaar.ee Inglismaalt ja Ameerikast pärit pulmakaupa. Kõike, mis pulmadega seostub: alates kutsetest, albumitest, sukapaeltest pokaalide, tordifiguuride ja sõrmusepatjadeni välja.

Et see turusegment Eestis veel täiesti tühi oli, võttis välismaalt hulgipakkujate leidmine üksjagu aega.

Üle ookeani kauba siia tarnimine on loomulikult kulukas, Rita ja Ülar on aga seda meelt, et pulmadeks soetatu evib elulist ja emotsionaalset väärtust. Saab ju pulmapäevaks ostetud pokaale, tordinuga ja -labidat edaspidigi kasutada. Kui muidugi pulmapeol pokaale kogemata puruks ei lööda. “Jah, on niigi juhtunud,” naerab Rita. “Siis tellitakse uus komplekt, et mälestuseks ka jääks.”

Et tellijad kauba kiiremini kätte saaksid, on paar algusest peale joondunud põhimõttest, et kõik pakutu peab Eesti pinnal leiduma. Kui inimene tellib, ei pea pikalt ootama, vaid juba järgmisel päeval saab soovitu kätte.

Nõnda on Kaasid neli hooaega toimetanud ja nüüd algaval viiendal jõudnud salongi avamiseni.

Rita, kes pereäri arendamise nimel loobus äsja palgatööst kangakaupluse juhatajana, möönab, et teisiti kui 100 protsenti oma ärile pühendudes ei saanud enam edasi minna. “Iga aastaga on töömaht kasvanud ja nõudlus suurenenud,” tunnistab ta.

Nii on laienenud Kaaside ampluaagi. Pulmakauba ja limusiinirendi kõrval tuleb aina enam võtta enda kanda pulmakorraldus algusest lõpuni. Rita nimetab seda tööd “terviklahendus-pulmadeks”.

Seejuures ei saa naine jätta mainimata, et kuigi Eesti mõrsja on üliagar, aktiivne ja tubli ning teeb üldjoontes ise kogu töö ära, vajavad abiellumisõhinas olijad paljudes küsimustes-nüanssides ikkagi professionaali abi.

“Kui noorpaar Pruutpaari poole pöördub, saab ta meilt algusest lõpuni pulmapeo,” lubab Rita. “Fotograafi, pulmaisa ja bändi teenust me ise ei paku, aga aitame vastavalt pulma kontseptsioonile leida õiged inimesed.”

Abiellujatel ongi enamasti pulmaisa, bänd ja piltnik valitud, aga Pruutpaarilt küsitakse kõike ülejäänut. Kutsetest dekoratsioonideni.

Välismaalased Eesti pulmas

Et Eestist välismaale ja vastupidi abiellumine on aina sagedasem, tuleb Kaasidel tihtilugu korraldada pulmapidusid rahvusvahelistele paaridele. Eestlaste kiituseks olgu öeldud, et mujalt tulijatele avaldavad meie pulmad muljet.

“Meil on olnud palju kokkupuuteid paaridega, kus pruut eestlanna ja mees välismaalane. On olnud norrakaid, soomlasi, ameeriklasi. Välismaalastele on Eesti pulm väga põnev,” teab Rita. “Norrakatel koosneb pulmapidu pikkadest kõnedest, Eesti pulm tekitab neis vaimustust. Eelkõige pulmaisa, kes pidu juhib ja veab.”

Teisalt, mis seal salata, on osa tänapäeva Eestis praktiseeritavatest pulmakommetest võetud üle jänkidelt. Näiteks ameerikalik suure eluküünla süütamine kahe väikese küünlaga ja see, et pruudipärja mahamängimisele eelistatakse kimbu viskamist.

Beebinuku mähkimine ja puuhalgude lõhkumine kipuvad tagaplaanile jääma.

Neid tavasid ei soovinud Kaasid oma pulmagi. Küll on neil oma tähtsast päevast meenutada palju muud. Näiteks seda, et tol maipäeval viis aastat tagasi ladistas hommikul vihma, päeval siras päike ja õhtul mattus maa paksu uduloori. Külalised aga ennustasid pulmapäeva ilma järgi, et Kaaside abielult võib küll kõike oodata.

Lustaka seigana on meelde jäänud juhtum ilutulestikuga. Nimelt keeras peresõber püroriistapaki kogemata valepidi, mistõttu uhke tulevärk taeva asemel maapõue müristas. Vähemalt on, mida meenutada, teeb äpardus Ülarile ja Ritale nalja.

Aga mis võlub paari teistele inimestele pulmapidusid tehes? Rõõm ja õnnelikud inimesed, kõlab vastuseks. See motiveerib. “Ja me armastame pulmi,” lisab Rita.

Kallis ettevõtmine

Pulmadest kõneldes ei saa kuidagi üle ega ümber rahast. Abiellujad, kes lihtsa registreerimise asemel otsustanud peo korraldada, jagunevad Rita hinnangul kaheks: ühed, kes mõistavad, et pulmapidu on kallis lõbu, ja teised, kes tahavad küll uhket pidu, aga vähese raha eest.

Tänapäeval, kui suvepulmades osaleb keskeltläbi 70–80 inimest, tuleb arvestada, et pidu läheb kulukaks. Seda enam, kui pakkuda külalistele öömaja.

“Peab endale aru andma, et kui materiaalselt pole palju välja käia, ei saa mõisapulma lubada ja tuleb loobuda Eesti tipptegijatest,” tähendab Rita.

Eestlaste ootused pulmade suhtes pole ebareaalsed ega arutud, aga paraku panustavad meie paarid esmajärjekorras kõikidesse ametimeestesse ja alles viimasel hetkel mõeldakse, mida peokohaga ette võtta.

Selleks ajaks on eelarve tavaliselt lõpukorral. Kusjuures, hoiatab Rita, pulmapeo eelarve läheb alati lõhki, ükskõik kui hästi kalkuleeritud see poleks. “Pole veel kohanud pruutpaari, kes öelnuks, et korraldusest jäi raha üle või et eelarvega tuldi täpselt välja,” kostab ta.

Ülar ja Rita on läbi aastate näinud paari minemas väga erinevaid inimesi, enamasti ei ole tegu verinoorte, vaid 30ndates inimestega. Tõsi, ega abielu kui kooseluvorm ole tänapäeval valdavgi, sest ühist elu jagada saab ju ka niisama koos elades. Paljudel paaridel, kes otsustanud oma kooselu seadustada, on juba lapsed.

„Päris paljud lastega abiellujad on nii-öelda teisel ringil olijad. Nagu meiegi,“ märgib Rita. „Minul on varasemast suhtest kaks tütart ja Ülariga on meil kaheaastane poeg.“

Era- ja tööelu kokkusobitamisega Kaasidel raskusi pole. Ütlevad, et ongi parem, kui kolleegiks on kaasa, sest pulmade koordineerimine ei ole kellast kellani kontoritöö.

Eelolevaks suveks on neilt tellitud tosin pulmapidu, mis tähendab, et vabu nädalavahetusi suvekuudel oodata ei maksa.

Ritale oma töö sesoonsus aga meeldibki. Et suvel on kiirem, talvel rahulikum. Nõnda jääb pulmapidude mõttes vaiksel ajal aega pulmakleite õmmelda.

Mis moes?

Pulmakleitide kangaid ja pitse on Kaasid mõnda aega Inglismaalt Eestisse toonud. Rita käe alt ei tule ainult kaunid kehakatted pruutidele, vaid ka pruutneitsitele ja lilletüdrukutele. Salongiski ripub üleval väikesi õhulisi kleidikesi, mida Rita kutsub „lilleneiude kollektsiooniks“.

Neid õmblema ajendaski asjaolu, et suurem osa pruutpaaridest on juba lapsevanemad ja pruudi-peigmehe kõrval vajavad peorõivaid lilleneiud.

Üle 20 aasta neidudele-naistele pulmakleite teinud Rita enesele elu tähtsündmuseks kleiti ei valmistanud. Nimelt ei tohi mõrsja oma pulmakleiti õmmelda, toovat ebaõnne.

Muuseas, eestlannade seas pole pulmakleidi lemmiktooniks traditsiooniline lumivalge, vaid hoopis elevandiluu tooni kangas.

“Ka loori kannavad naised hea meelega,” teab Rita. “Kui vanasti öeldi, et kel on laps, see loori kanda ei tohi, siis tänapäeval on kõik lubatud. Sama on lilledega. Varem arvati, et kalla on matuselill, tänapäeval aga on see üks populaarsemaid pruudikimbu õisi.”

Kaunistustest on küsituim valge-rohelise kombinatsioon. Näiteks on valgetel toolikatetel roheline lint ja lilleseaded tehtud samades toonides. Ka kollast armastatakse. Rita on loonud isegi türkiissiniseid ja ploomilillasid pulmakaunistusi, lipse, linte ja ühte sellesuvisesse pulma teeb ta esimest korda fuksiaroosa dekoori.

Kuigi enne abiellumistseremooniat üksteise nägemise suhtes on paariminejad veidi ebausklikud, siis aina levinum on komme end enne registreerimist pildistada lasta.

See tähendab, et kui riided üll, soengud-meigid sätitud, teeb piltnik noorpaarist ülesvõtted, misjärel minnakse külaliste ette jah-sõna lausuma.

“Nii on mõistlik,” hindab Rita. “Pruut ja peig pole veel nutnud, meik ja riietus on korras. Pärast õnnitlusi-kallistusi on pruudil loor peas viltu, soeng sassis ja peiul lill rinna peal närbunud või puruks. Külaliste aega hoiab see samuti kokku, kui pidu fotosessiooni tarbeks ei katkestata.”