Loodusvaatlus ⟩ Kotkapoeg mangus kilgates toitu

Noor väike-konnakotkas. Foto: Karl Adami

Ilmad on seni pakkunud käikudeks erisuguseid tingimusi: udu, silmi kissitama ajavat septembrikuist päikesepaistet, aga ka paduvihma ja tuult. Pikemaid tiire vihmakindlate riieteta ma ette ei raatsi võtta, sest tõenäosus, et mõni pea kohal liikuv pilv äkitselt vee valla laseb, on suur. Kihk looduses ringi liikuda on aga nende eri olude ja valguste ning peagi lisanduva värvimänguga aina hoogu juurde saanud.

Ühel vaiksel ja soojal õhtupoolikul, kui tegin väikese tiiru kontrollimaks, ega eaka kuusiku varjus pole niiskusest pakatavat rohelist sammalt kuldamas septembrile kohaselt mu ühed lemmikud – võiseened, kuulsin läheduses pidevat kilkamist. Mul ei tulnud autori asjus pikalt juurelda, kuna väike-konnakotka vähesed sõnavõtud on mulle juba eelnevatest aastatest selged, ning et aeg on juba sealmaal, oli häälitsejaks pesast lahkunud noor. Võiseeni ei paistnud veel kusagil, aga otsustasin puude varjust piiluda hääletekitajat, keda aeg-ajalt väike-lehelinnud ja põhjatihased piirasid.

Kui harilikult kotkad inimest eriti ootama ei jää ja on pigem ettevaatlikud, siis noorest ootasin veel elukogenematust. Selgi noorel väike-konnakotkal oli kuuskede ja mändide piirile ilmunud kuju kohe näha, kuid kuna kõik oli siiski uus ja huvitav, jälgis ta kuivanud kuuselt seda kahel jalal seisvat kogu mitme minuti jagu. Et vanemaid läheduses ei paistnud, otsustas ta ühtäkki siiski puud vahetada, et olla värske pala saabumiseks igati valmis.