Galerii ⟩ Ühemehe-salaaed keset metsa kubiseb viljadest

Seeneretkel avastasin keset Pärnumaa metsa õiterohke lopsaka salaaia, mille omanikust polnud mul aimugi.

Päev hiljem naasen lootusega leida aia peremees.

Jõuan kitsukesele õuele, kus palktare seinas haigutab avali uks. Mustendavast avausest ebaledes sisse piiludes lööb näkku üllatuslikult soe õhk. Ainus valgusallikas paariruuduses ruumis on pliidi all hõõguv süsi. Minu hõikumisele vastab kusagil aeglaselt tiksuv kell. Kõik viitab sellele, et siinne elanik on läheduses ...

Salapärase majapidamise peremees ei tea mu tulekust. Jalutan inimese otsingul põllule. Seal ta oligi. Oliivirohelises T-särgis kõhetu, aga silmanähtavalt sitke mees siseneb kahe veeämbriga tagaaias valendavasse kilemajja. Hõikan teretuseks. Selgub, et mees on Urmas, kellest hulga aega tagasi leheski kirjutati.

Esialgu ei taha jutt umbvõõraga sugugi edeneda: kulub tunde, enne kui mees leebub ja soostub vahepealsetest aastatest metsas pajatama. Ühel tingimusel: aia asukoht peab jääma saladusse.