Intervjuu ⟩ Häirekeskuse regiooni juhi tähelend: 01 numbri dispetšerist robotiajastusse

Küllike Uzjukinile on oluline ausus ja avatud olek. “Kui me ise ei anna oma soovidest teada, kuhu me tahame edasi liikuda, ei suuda teised seda alati aimata.” Foto: Mailiis Ollino

Häirekeskuse Lääne keskuse juhil Küllike Uzjukinil täitus augustis 30 aastat tööd hädaabivaldkonnas. 1993. aastal päästeteenistuse dispetšeri ametisse asunud naise töö oli toona vastata hädaabinumbri 01 kõnedele. Vahepealsete aastate jooksul on häirekeskuse töös toimunud tohutud muutused. Uzjukini esimene töökoht oli maakaartidega kaetud seintega tuba, kus meetrilaiuse puldi taga oli kasutada raadiosaatja, pliiats ja kaustikud. Tänapäeval teevad osa häirekeskuse tööst ära robotid.

Soov teha pühendumusega tööd on Küllikesel olnud hinges nii kaua, kui ta ennast mäletab. Enne päästeametisse tööle asumist töötas ta õhtukeskkooli kõrvalt Haapsalu haiglas traumapunktis ja intensiivravi osakonnas hooldusõena. Toona keerlesid noore naise peas mõtted meditsiinikooli õppima minna. Läks aga nii nagu sageli, elul olid teised plaanid ja Küllike sai tööpakkumise Läänemaa päästeteenistuse dispetšeri kohale.

Olete hädaabiteenuse osutamisega seotud olnud 1993. aastast ja teinud muljetavaldava karjääri. Kuidas te häirekeskusse tööle sattusite?  

Tööpakkumine Läänemaa päästeteenistusse dispetšeri ametikohale tuli emalt, kes töötas aastaid Läänemaa tuletõrjeühingus ja päästeteenistuses. See polnud minu jaoks tundmatu maa. 

Kui ma alustasin, oli dispetšeri ülesanne hädaabinumbril 01 saabuvate kõnede vastuvõtmine. Pakkumine tundus huvitav, mõtlesin, et töö hakkab olema ajutine. Et saan edasiseks eluks kasuliku kogemuse ja õpin tundma päästevaldkonda.  

Aga siis algas riigis päästeteenistuse ja kogu hädaabivaldkonna kiire areng. See aga tähendas põnevust, järjest uute teadmiste omandamist ja isikliku karjääri edenemist.