Loodusvaatlus ⟩ Seeni leidub igal sammul

Pomerantspuravikud. Foto: Karl Adami

Ussimaarjapäev on nüüdseks seljatatud. Sel päeval ei tohtinud uskumuste kohaselt metsa minna, sest seda on peetud päevaks, mil rästikud talviste korterite poole suunduvad. Rästikutega kohtumisi on viimasel nädalal mul olnud muidugi ka pärast seda päeva, aga ju nad ikkagi vaikselt tänavu otsi kokku tõmbavad.

Hoolimata soojemapoolsetest öödest ja lausa suvistest päevadest, on kohatud rästikud olnud väga loiud ja on mõneti ime, et ma pole neile seni kiirel sammul otsa kihutanud.

Kalendri järgi on veel ees nädalajagu suve, aga looduses need piirid nõnda teravad pole. On märgata, et tutt-tihaste, põhjatihaste ja isegi puukoristajate jaoks on juba sügis mis sügis. Nimelt varuvad nad eri peidunurkadesse head-paremat, et talvekuud veidikegi hõlpsam oleks mööda saata. Igal metsaskäigul olen hetkeks ka mõnele hallikorbalisele kuusele või sihvakale männile nõjatunud ja lihtsalt ümbritsevat jälginud. Just paigal püsides on märgata metsas elavate oravate tegemisi. Neilgi on päevad täis edasi-tagasi liikumist.