/nginx/o/2022/07/18/14703071t1h1203.jpg)
/nginx/o/2023/09/15/15595141t1hefc7.jpg)
Psühholoogina häirib mind kohutavalt, kui teleriekraanil või ajalehes näen ikka ja jälle lapsi koos vanematega, plakatid käes, häälekalt, et mitte öelda agressiivselt millegi vastu protestimas. Olgu siis tegu Eesti riigile praegu väga vajaliku sõjaväe harjutusväljaku või mõne muu uusehitusega, mis täiesti arusaadavalt mõnd aega kohalikke elanikke, nii suuri kui väikesi häirib. Vahel on piltnik saanud eriti “hea” kaadri, kui on õnnestunud jäädvustada väikese protestija pisarais silmi.
Millegipärast ma ei usu, et kõik need lapsed on tulnud meeleavaldusele omal algatusel. Küllap on selle taga ikka vanemate palve, et mitte öelda surve või, mis veel hullem, isegi sund. Veenmine igatahes.
Kodukooli sulgemine võib muidugi lastelegi pisara silma tuua, sest seistakse ju õige asja eest. Aga kas vanemad on ikka teinud piisavalt kodutööd, et oma võsukestele selgitada, miks taolist protesti just siin ja praegu vaja peaks olema? Äkki läheb hiljem muudatuste tulemusel hoopis paremaks?
Igasuguse vaidluse puhul tuleb alati ära kuulata kõik asjaosalised ja ühtviisi nende poolt- kui vastuargumendid. Nii õpetame lapsi iseseisvalt mõtlema ja mõistma neidki, kes ja miks hetkel teisiti arvavad ja mõnele asjale nii tungivalt vastu on, et lausa kogu pere ja plakatitega välja peab tulema.
Millegipärast ma ei usu, et kõik need lapsed on tulnud meeleavaldusele omal algatusel.
Taolistel kogupere protestidel on veel teinegi aspekt, mis seondub oma järeltulijais lojaalsuse ja armastuse kasvatamisega oma riigi ehk meie kõigi kodumaa vastu. Tahaks, et lapsed ei usuks kõiki kisakõrisid, istugu nad siis Toompea saalis võik koduvalla väikses valitsuses, kes lähtuvad otsuste tegemisel vaid oma isiklikest ambitsoonidest, vaid oleksid nüüd ja alati nende poolt, kes meie elu nii maal kui linnas paremaks teha soovivad ja selleks ka tegelikke samme astuvad.
Kooli teema juurde tagasi tulles esitas mu tütar, kel parasjagu oma tütre tulevase kooli valik päevakorras, küsimuse, kas ma tean, miks Pärnu linna viimastel aastatel või isegi aastakümnetel ühtegi päris uut koolimaja ehitatud pole. Tõsi, hooneid on renoveeritud, aga päris uusi, tänapäevaste õpitingimustega ehitisi pole. Riigigümnaasiumgi on siin vanas remonditud majas, mujal Eestis kerkib uhkeid riigigümnaasiume praegu nagu metsas seeni.
Ja et oma särk ihule kõige lähemal, tahaks lõpuks küsida sedagi, miks üha kasvava laste arvuga Sauga põhikoolile uue maja ehitamine on juba aastaid edasi lükkunud.