Psühholoogina häirib mind kohutavalt, kui teleriekraanil või ajalehes näen ikka ja jälle lapsi koos vanematega, plakatid käes, häälekalt, et mitte öelda agressiivselt millegi vastu protestimas. Olgu siis tegu Eesti riigile praegu väga vajaliku sõjaväe harjutusväljaku või mõne muu uusehitusega, mis täiesti arusaadavalt mõnd aega kohalikke elanikke, nii suuri kui väikesi häirib. Vahel on piltnik saanud eriti “hea” kaadri, kui on õnnestunud jäädvustada väikese protestija pisarais silmi.