Laps tahab ikka poolt olla

Meeleavaldus. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu PM

Psühholoogina häirib mind kohutavalt, kui teleriekraanil või ajalehes näen ikka ja jälle lapsi koos vanematega, plakatid käes, häälekalt, et mitte öelda agressiivselt millegi vastu protestimas. Olgu siis tegu Eesti riigile praegu väga vajaliku sõjaväe harjutusväljaku või mõne muu uusehitusega, mis täiesti arusaadavalt mõnd aega kohalikke elanikke, nii suuri kui väikesi häirib. Vahel on piltnik saanud eriti “hea” kaadri, kui on õnnestunud jäädvustada väikese protestija pisarais silmi.

Millegipärast ma ei usu, et kõik need lapsed on tulnud meeleavaldusele omal algatusel. Küllap on selle taga ikka vanemate palve, et mitte öelda surve või, mis veel hullem, isegi sund. Veenmine igatahes.

Kodukooli sulgemine võib muidugi lastelegi pisara silma tuua, sest seistakse ju õige asja eest. Aga kas vanemad on ikka teinud piisavalt kodutööd, et oma võsukestele selgitada, miks taolist protesti just siin ja praegu vaja peaks olema? Äkki läheb hiljem muudatuste tulemusel hoopis paremaks?