Heinart Toomsalu aitasid elule pudel viina ja sibul

Heinart Toomsalul on Venemaal elatud aastaist alles hulk ürikuid, ka mehhanisaatorite kooli lõputunnistus. Foto: Urmas Luik

Heinart Toomsalu sundreis külmale maale kestis kaheksa ja pool aastat. Olnule tagasi vaadates pakub tuleval aastal 80. sünnipäeva tähistav mees, et kõige raskem oli esimene, viimise aasta 1949, kui tal vaid imekombel hing sisse jäi.

„Üks Saaremaa mees, Raigi Jüri, endine laevamees, tore inimene oli, ütles, et “kuule, poja, vaata, ainuke asi seal riiulil on valge viin, võta see ja joo ära”,” meenutas Toomsalu jõudmist kahenädalase sõidu lõpp-punkti Tšanõ asulasse Novosibirski oblastis. „Võtsin ja panin selle pudeli rahva ees kull-kull-kull tühjaks – ma ei tundnud mitte midagi. Siis ta ütles: “Pane üks sibul kah peale.” Panin sibula peale.”

Ravimeetodid olid toona veel 15aastase poisile karmid, aga tõhusad. Niisama kurjad nagu pärast esimest veejoomist Venemaa pinnal noore mehe organismi laastama pääsenud batsillid. Mille tagajärgi tunnistanud sanitaril rongis olnud vaid üks soovitus: hingevaakuja maha tõsta, sest mis mineku peal inimesega enam mässata.

Rottki läks roaks

„Kilingi-Nõmmes pandi meid rongi peale, Tallinnas Ülemistel kamandati laiarööpmelisele, juua ei antud enne ega pärast,” tuletas Toomsalu meelde 1949. aasta märtsiküüditamise sündmusi. „Teisel pool piiri tehti vaguni uks esimest korda lahti.”

Kohta, kus see juhtus, ei osanud rääkija öelda, küll aga seda, et tegu oli kindlasti lõppenud sõja kibeda lahingu paigaga, sest kõikjal vedelesid puruks lastud tankid, nii risti kui viisnurgaga tornidel.

Ja kohe raudtee ääres oli kaev. Sügav kaev, nii et piinava janu kustutamiseks pidid mehed võtma maha oma püksirihmad ja need pikaks paelaks sõlmima. „Siis said nad vee kätte, aga ma jäin sellest joomisest nii haigeks, et mis sisse läks, see kohe välja tuli. Kuram, midagi süüa ei saanud ja palavik oli kõrge,” meenutas Toomsalu.

Söök oli 1949. aastal sootuks omaette teema. Seda Siberis, mitte Soometsas, kust Toomsalude pere kinni nabiti ja võõrale maale saadeti.

Ära viidi kõik see pere. Arvata selle eest, et isa oli enne sõda kaitseliitlane ja hoidis sõja ajalgi püssi käes: käis veel paari oma küla mehega valvamas Surju raudteesilda.

Oli ju samas lähedal Kikepera rabas punapartisanide baaslaager, samuti visati Soomaa kohal mitmel korral alla parašütiste, selge see, et mitte jõhvikaid korjama.

Küll ei krabatud isa kinni kohe, kui uus võim tuli, ta sai veel hulk aega Mõisakülas depoohooneid ehitada.

Punavõimule näppu jäi Johannes Toomsalu siis, kui ehitustööd Mulgimaa serval said tehtud ja ehitajad kupatati rongile, et viia nad kuulu järgi tööle Tallinnasse.

Kümme pluss viis

Et samal ajal oli lahti läinud kumu, et nii see Mõisakülast kui kõik muud Eestis teele asuvad rongid ei peatu enne Siberit, kargasid Soometsa mehed tuttavasse kanti jõudes suslalt maha ning leidsid pelgupaiga salakohta kaevatud punkris.

Paraku oli rettu ihkajaid veel ja kui siis tuli juurdesoovijatele ära öelda, oli lõpp ehteestlaslik: see, kellele kohta ei jätkunud, läks ja kandis punkris olijate peale keelt.

„Neid viidi tädi õuest mööda ja ta nägi, kui hirmsasti neid peksti,” rääkis Heinart Toomsalu. „Ema tõi isa riided pärast vangimajast koju ega saanudki neid puhtaks.”

„Kohtus” mehi enam ei nüpeldatud. Seal olid neile varuks teistmoodi vitsad.

Kümme pluss viis ja Siberisse sõit.

Leebe karistus. Enamjaolt jagati 25 + 5. Aga tihti anti nõukogude võimu vastaliseks hinnatutele 25 + 5 + 5. Ehk 25 aastat vanglas või vangilaagris, viis aastat sundasumist ettenähtud kohas, peamiselt Siberis, ja viis aastat mitmesuguste õiguste piiranguid.

Enne korraks juba mainitud söögiga oli küüditatutel Siberis suurt tegemist. Selles mõttes, et esiotsa polnud süüa eriti millestki teha. Ehkki maa oli rammus ja kasvatas kõike, mida inimene vaid maha panna viitsis. Paraku tuli hakatuses leppida külmunud kartulite ja muu vähesega, märkimisväärseks abiks olid ümberkaudsetest järvedest püütud kalad, sest näljas polnud ainult kaugelt kohale veetud eestlased, vaid kohalikudki. Toomsalu rääkis juhtumist, kus tühja kõhtu kannatanud peres vaaritati rotti. Seda maal, kus viljakas pinnas kasvatas suureks kõik väikese, mis vaid maha kukkus.

Eestlased polnud jõudnud veel midagi maha pillata, samuti oli neil karmilt keelatud “kodukülast” lahkuda. Igal õhtul oli loendus, mis pidi näitama, kas kõik ikka kohal.

Toomsalu meenutas, et viimases hädas ta siiski läks ja suutis naaberasulast osta suure raha ehk viie rubla eest ämbrikese külmavõetud tuhleid.

Töö tasuks 330 grammi leiba

Puudus Toomsalude peres oli seda valusam, sest ema, kahe õe ja venna ainsaks toitjaks sai päevatöö tasuks 330 grammi leiba teeninud juba mehemõõtu Heinart.

Ikka seesama noormees, keda oli maetud juba nii rongis kui Tšanõs, kus elu näis niigi otsa saavat. „Tšanõs võeti sada hinge rongist maha ja seal loeti ka ette ka meie karistus: eluaegne!“ meenutas Heinart Toomsalu. „Ma olin nii nõrk ja venelased pärast rääkisid, et nad arvasid, et see poiss sureb varsti ära, aga sain kuidagi kohale.“

Lõplikuks kohalejõudmiseks aga oli vaja veel sõita läbi kas vana talve või noore kevade 22 kilomeetrit: just nii kaugel rajoonikeskusest oli Toomsaludele järgmiseks üle kaheksaks aastaks koduks saanud sovhoos.

„Naiste ja laste järele tuli kaks autot, kaks traktorit kelkudega viisid ära mehed ja pakid,“ mainis rääkija.

Siis tuli kohalejõudmine, tervistav viinajoomine ja sibulasöömine külapoes ning esimene „kodukotus“ – seitse inimest 12ruutmeetrises toakeses.

Sepasellist meistriks

„Varsti pandi mind tööle ja et olin turske poiss, määrati mind sepikotta. Mulle see amet meeldis,“ nentis Toomsalu. „Töö oli Eestist tuttav: isa üks hea sõber oli sepp, olin seda tööd näinud küll ja küll. Aasta otsa olin seal, kõik oli ilus.“

Siis hakkas ema rääkima, et Heinart võiks tööle minna hoopis tellisetehasesse. Et seal on ka naisele sobivat tööd, nii et temagi saab aidata perele elatist teenida.

Emadega ei vaielda.

„Parasjagu juhtus barakis vaba tuba olema ja läksimegi sinna,“ kõneles Toomsalu sepaselli ametile selja pööramisest. „Mind määrati savivedajaks, anti härg ja kahe rattaga käru.“

Et härg on tuim loom, ei olnud vedamisega kiiret. Seda enam oli mässamist telliste toorme saviga: see oli kollane ja nii sitke, et enne kui tüki kätte said, andis kangiga tükk aega uhada.

Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hädas savikaevurile meenus, et olemas on selline tööriist nagu kirka. Selle ta endale meisterdaski ja töö edenes seejärel sootuks hoogsamalt.

Edumeelne idee ja noore ametmehe tublidus ei jäänud tasuta: üpris pea hakati teda ära rääkima meistri abi kohale. Sest seni seda kohta pidanu pidas plaani ära minna ja noor eestlane näis talle parima mantlipärijana.

Lahkuja ei pidanud oma valikut kahetsema. Kui enne oli igati normaalne, et praaki läks iga viies tellis ehk 20 protsenti tehase toodangust, siis uus meistri abi viis selle protsendi kiiresti kaheni. Ehk untsu läks iga 50. tellis.

Nii polnud ime, et paar aastat hiljem edutati abi meistriks. Seejuures anti sõna, et kui eesrindlikku tehnoloogiat juurutaval meistril midagi lörri läheb, ei hakka tema hõlma keegi. Andku ainult tööle pihta.

Medal rinda

Paraku jäi tellisetehase rekonstrueerimine pooleli, sest majand pidas tarvilikuks saata noormees mehhanisaatorite kooli.

„Kodunt üle 500 kilomeetri, andis suslaga päris tükk aega sõita,“ meenutas Toomsalu. „Mitusada õpilast oli, ma olin ainuke eestlane. Koolis olid kõik masinad, välja arvatud puuvillakombain, seda õppisime plakati pealt.“

Et puuvilla Lääne-Siberis ei kasvatata, polnud puuvillakombain vähesest tundmisest suuremat lugu. Küll kulusid ära teadmised muist põllumajandusmasinaist.

Eriti teraviljakombainidest, kui noor mehhanisaator suunati praktikale majandisse, kus ainuüksi kombaine oli 36 ja põllud olid sellised, et laisem mees võis roolis rahumeeli tukkuda. „Mulle anti vana, sovhoosi esimene kombain, selle peal pidid kogu aeg püsti olema,“ jutustas Toomsalu. „Kraave ei olnud, kive ei olnud, kände ei olnud, nii et pane ööd ja päevad kas või kinnisilmi.“

Kas just kinnisilmi, aga eesti mees töötas ööd ja päevad. Ja ehkki paarimees oli vooster, keda tuli kombainiroolis vaata et vägisi kinni hoida, tuli esikoht kombainerite sotsialistlikus võistluses.

„Tõmmati mind rivi ette ja öeldi, et näete, ainuke eesti poiss pani kõikidest kõige rohkem, ja anti uudismaa ülesharimise medal,“ muigas Toomsalu olnut meenutades. Aastaid hiljem oli ta Eesti NSV tublimaid töömehi, nii et tema pilt oli lausa Tallinnas Eesti tööeesrindlaste autahvlil. „Ise naersin, et olen Tallinnas olnud tahvli peal, kus otsiti pasatskeid taga,“ hindas töörinde vahva võitleja ise oma saavutust.

Räim tomatis

Paraku mahtus kange töö vahele Siberis ja pärast Eestis osaks saanud tunnustuse vahele hulk aega. Aga algas see sellest, et 1957. aasta 29. juulil – vihmane päev oli, mäletab rääkija täpselt, – otsis Heinart Toomsalu üles kohalik ülemus ja ütles, et mingu eestlane järgmisel päeval linna, seal tahetakse temaga rääkida.

„Eks ma siis läinud linnakomandandi juurde, väga tore vanem mees oli, ja tema ütles, et nüüd olete vaba,” meenutas Toomsalu. „Teate, kus oli tunne, pisar tuli silma!”

Iseäranis härdaks läks mehe meel siis, kui ta läks pidu tarvis poodi ostma viinuskit ja pealehammustamist, selline sündmus vääris mehist tähistamist, ja nägi kaupluse riiulil konserve kirjaga „Räim tomatis”. „Vaatasin ja mõtlesin, et kuramus, olen juba nagu poolenisti Eestis,” muheles rääkija.

Pärast nii emotsionaalset üleelamist polnud ime, et vabakslastu kuulutas majandi direktorile, et tema tööd on siinmail nüüd tehtud, ta ei tõsta enam kõrt ka kõrre peale, vaid paneb kohe Eesti poole ajama. Seda enam, et vahepeal oli perega liitunud isa.

„Direktor ütles, et “kuule, rahune, ole täitsamees, tõmba kivitööstuse juures otsad kokku, anna teisele üle, käi Eestis ära ja tule tagasi”,” jutustas Toomsalu oma sundreisi otsasaamisest. „Andsin üle, tulime kõik koos Eestisse, aga ei saanud minust tagasiminejat ühti, kuigi seal oleks saanud head raha.”

Heinart Toomsalu koos ülejäänud pereliikmetega naasis Eestisse 1957. aasta hilissügisel.