Perelepitaja: Äkki saadakse liiga kergekäeliselt kokku ja lapsevanemaks?

Pärnumaal on kaks riikliku perelepitusteenuse osutajat, üks neist on Kai Kunimägi. Foto: Urmas Luik

Lahutuste arv on langemas, kuid üha enam tuleb lahkuminekuid lahata kohtus. Inimesed ei oska lahku minna. Teravate suhete vahel on lapsed. Mullu septembrist käivitus riiklik tasuta perelepitusteenus. Üks kahest Pärnumaa riiklikust perelepitajast, kes aitab paaridel lahkelt lahku minna, on Kai Kunimägi.

Kuidas teist perelepitaja sai?

Mul on lahkumineku kogemus pikaaegsest abielust. Pärast seda õppisin kogemusnõustajaks. Hakkasin mõtlema, kuidas mina ennast pärast lahutust tundsin, minu lastel oli raske. Otsisin igalt poolt abi ega saanud seda, ei endale ega lapsele. See oli päris keeruline periood. Kogemusnõustajana olin rohkem keerulise teismelise lapsevanema rollis. Nägin seda, et samu probleeme on väga palju just üksikvanematel, kellel seljataga keeruline lahutusprotsess. Töötasin ka koolis hariduslike erivajaduste koordinaatorina, nägin sealgi seda. Tegeleme laste depressiivsuse, suitsiidide, õpiraskuste ja koolist puudumistega. Kuid see on tegelikult jäämäe ülemine osa. Seal all on vundament: kodu, vanemad, nende omavahelised suhted. Kui lapsevanem on ebastabiilne, siis ei saa ta oma last toetada. Ja mitte keegi peale oma ema ja isa ei saa last aidata. Me võime ükskõik kui palju koolipsühholooge koolitada, jah, nende vajadus on olemas, aga nad ei saa lapsi aidata, kui laste kõrval ei ole vanemaid.