Skip to footer
Saada vihje

Video ja galerii Muuseumis avatud rändnäitusel saab aimu, millist tööd teevad nukuinsenerid

  • Iti Niinemets: ""Ajuloputus" mõjuski nagu ajuloputus, mulle hakkas nukuteater väga meeldima."
  • Kui teatrinukkude maailma korraks astuda, siis sealt välja enam ei saa.

Nukuteatrimuuseum asub Tallinna vanalinnas Eesti noorsooteatri kõrval ja on koduks üle 800 teatrinukule, mis on kunagi laval üles astunud. Alates neljapäevast on Pärnu muuseumis avatud rändnäitus “Teatrinukkude võlumaailm”, mis on lühivorm nukuteatrimuuseumi püsiekspositsioonist.


Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi vilistlane Iti Niinemets, kes nüüd juhatab nukuteatrimuuseumi, näitas muuseumi kogus oleva kõige vanema nuku Haldjas Kastetilga äravahetamiseni sarnast koopiat, mille teatri nukumeistrid selleks näituseks on teinud, et igaühel oleks võimalik niitide abil marionettnuku liigutamist ka ise proovida. “Meie oma inimesedki olid üllatunud, kas tõesti me lubame selle nukuga mängida!” muheles ta.

19. veebruaril 1944 esietendunud lavastust “Haldjas Kastetilk” sai Eesti draamateatri nukutrupp Mustpeade maja keldris väga vähe aega mängida, sest juba märtsis oli Tallinna pommitamine ning lavastaja Oskar Seliaru oli sunnitud Eestist põgenema.

Rändnäitusel saab proovida teatritegemist muuseumi kogus oleva kõige vanema nuku Haldjas Kastetilga äravahetamiseni sarnase koopiaga.

On imekspandav, et nukk üldse alles jäi. “Meil käis eelmisel aastal muuseumis üks naine, ta oli näinud ajakirjast selle nuku pilti ja küsis, kas see on päriselt alles. Tema mäletab seda oma lapsepõlvest, ta käis mitu korda seda etendust vaatamas. See oli väga südamlik kohtumine,” rääkis Niinemets.

Gerli Mägi ja Iti Niinemets (taga keskel) Raja lasteaia Vahvate Rännukoerte rühma lastega rändnäitusel Pärnu muuseumis.

Rändnäituse jaoks tegid noorsooteatri nukumeistrid koopia ka Eesti riikliku nukuteatri vanimast säilinud teatrinukust Võõrasemast, varrasnukust Ferdinand Veike lavastusest “Tuhkatriinu” (1956). Originaalnukk jõudis muuseumisse ootamatult viis aastat tagasi, olles vahepeal aastakümneid käest kätte kingitud.

Nuku omanik Inga Sünt oli saanud nuku oma sugulase käest 1990ndate teises pooles, kui oli ise laps. Paari aasta mängimise järel seisis nukk kotis pööningul niisama ja oli väga hästi hoitud. Võõrasema oli omal ajal teatris maha kantud ja tol ajal nukke teatrimajas alles ei hoitud, need jagati kas töötajaile või visati prügi hulka. Nukuteatrimuuseumi külastades tuli naisele meelde, et tema ühel nukul on samasugused vardad küljes, järelikult võib see olla teatrinukk. Ta otsis Võõrasema pööningult üles ja tõi muuseumisse.

Muuseumisse ootamatult jõudnud Võõrasema oli omal ajal teatris maha kantud ja tol ajal nukke teatrimajas alles ei hoitud, need jagati kas töötajaile või visati prügi hulka.

Niinemetsal oli enda sõnutsi väga suur teatrihuvi juba kooliajal, kui käis tihti Endla lavastusi vaatamas, hiljem ajalugu õppideski püsis soov teatris töötada.

“Esimene lavastus, mida esimest korda nukuteatris olles nägin, oli täiskasvanuile mõeldud “Ajuloputus”. See mõjuski nagu ajuloputus, sest olin täiesti müüdud, mulle hakkas nukuteater väga meeldima,” meenutas ta. Seejärel vaimustas teda visuaalteatrifestivalil Tallinn Treff nähtu ja avanes võimalus tulla nukuteatrimuuseumisse kuraatoriks. “Sütevaka ajal ei osanud ma nukuteatrit oma elus ette kujutada, magistritöö tegin juba teatrinukkudest. Noorsooteater on ainus professionaalne teater, mis teeb Eestis nukuteatrit ja kõik teatrinukud on meie juures. Kui sinna maailma korraks natuke astuda, siis sealt välja enam ei saa.”


Rändnäituse idee sündis Põlvas töötuba korraldades. Paljud töötoas osalenud lapsed teadsid nukuteatrimuuseumit, kuid ei olnud kunagi seal käinud. Tekkis idee minna ise muuseumiga nende juurde, kes asuvad Tallinnast kaugel.

Eile käisid Pärnu muuseumis rändnäituse õpitoas värvilisi varjunukke meisterdamas ja nendega teatritegemist proovimas Pärnu Raja lasteaia Vahvate Rännukoerte rühma lapsed.

Teatrikunstnikust muuseumikuraatori Gerli Mägi sõnutsi on varjunukk oma olemuselt müstiline nukuliik. Enamasti on tegu lamenukuga, kuskile pinnale peab see vari langema ja on vaja valgusallikat, mis tekitab varju. Värvilise varjunuku saab siis, kui valgus kumab nukust läbi. “Mõni aasta tagasi oli meil repertuaaris lavastus “Vari”, mis põhineski puhtalt varjul. See on hea teatritrikk, mida ära kasutada, saad ühe sekundiga muuta kellegi suuremaks-väiksemaks, üksteise sisse minna, see kõik on varjuteatriga võimalik,” avaldas ta.

Eile käisid Pärnu muuseumis rändnäituse õpitoas värvilisi varjunukke meisterdamas ja nendega teatritegemist proovimas Pärnu Raja lasteaia Vahvate Rännukoerte rühma lapsed.

Nii nagu nukuteatrimuuseumi püsiekspositsioongi, tutvustab rändnäitus enamlevinud nukuliike: varjunukke, lauanukke, käpiknukke, varrasnukke ja marionette. See on niisugune õpikeskkond, kus õpetajal on võimalus tulla ka iseseisvalt oma grupiga ja töölehe abil ülesannete kaupa läbi teha neid tegevusi, mida nukuteatrimuuseumis tehakse: vaadata, millest üks näidisteatrinukk koosneda võib, ja proovida ise lavastust teha, seletas Mägi.

Eile käisid Pärnu muuseumis rändnäituse õpitoas värvilisi varjunukke meisterdamas ja nendega teatritegemist proovimas Pärnu Raja lasteaia Vahvate Rännukoerte rühma lapsed.

Rändnäituse raames toimub 22. novembril kohtumine teatrikunstnik Liina Undiga, kes on teinud kunstnikuna noorsooteatris lavastuse “Tuhkatriinu” (2014) ja tutvustab varrasnukkude valmistamist. Selleks õhtuks tuuakse lavastuse nukud ka siia ja saab proovida ise varrasnukku liigutada. Seal on vaja tugevaid lihaseid, et hoida nukku käes kas või paar minutit, nii et ise oled sirmi taga peidus.

Mägi märkis, et esialgu oligi nukuteater täiskasvanutele mõeldud kunstiliik.

“Oluline on eristada teatris kasutatavat ja kodus olevat mängunukku, inimesed seda vahet sageli ei taju, aga siin saab selle kogemuse. Peamine erinevus on, et teatrinukku on võimalik animeerida, temaga saab teha ebatavalisi asju, näiteks tal võib süda seest välja käia, ta võib õhus lennata, tal saab pead vahetada,” kirjeldas kuraator.

Nii nagu Nukuteatrimuuseumi püsiekspositsioongi, tutvustab rändnäitus enamlevinud nukuliike: varjunukke, lauanukke, käpiknukke, varrasnukke ja marionette.

Noorsooteater on võtnud visuaalteatri suuna, mis tähendab seda, et  kasutatakse aina rohkem nukuteatriliike ja visuaalteatrivahendeid. Nukumeistrite kõrval on teatris tööl nukuinsener, tehniline leiutamine käib kunstniku ja lavastajaga koostöös. Nukumeistritöö on väga keeruline, tänuväärne amet.

“Kui sellised erilised nukud vahetaksid kodudes Barbied välja, meil ei oleks selle vastu küll midagi. Nukumeistrite tööruum on kõige põnevamaid ruume, kus me kolleegidena ka ise käime vahel jutustamas ja siis vaatad, mis neil parasjagu laual on, kuidas skeletile liha või mass peale tekitatakse,” muheles Niinemets. “Meie armastus teatrinukkude vastu ilmselt on tekkinud sellest, et oleme nii palju lavastusi näinud. See ongi võlumaailm. Näitlejal on must sametkostüüm seljas, valgus langeb ainult nuku peale ja sa ei näe seda näitlejat, sa ei saa aru, kuidas nukk liigub. Teatris on kõik võimalik.”

Eile käisid Pärnu muuseumis rändnäituse õpitoas värvilisi varjunukke meisterdamas ja nendega teatritegemist proovimas Pärnu Raja lasteaia Vahvate Rännukoerte rühma lapsed.

“Teatrinukkude võlumaailm” on Pärnu muuseumis kuni 7. jaanuarini, misjärel rändab näitus edasi Tartusse. Rändnäitusel olevate teatrinukkude koopiad valmistasid Andres Josing, Annika Aedma, Evelin Vassar, Mihkel Vooglaid, Urmas Soosalu, nukkude graafilised joonistused tegi Laura Linna. 

Kommentaarid
Tagasi üles