PILDID ⟩ Kilkide söömine avas ettevõtlusnädala

“Midagi väga ekstravagantset ma teile ei paku,” teatas putukatest toitu valmistava ettevõtte Green Bite juht Marge Kõllamägi Pärnus kolledži raamatukogus. Kilgijahuga krõpsud, batoonid ja röstitud kilgid nii naturaalse meki kui näiteks tšilliga – selline oli valik, mida Pärnu ettevõtlusfoorumil osalejad mekkida said. 

Esmane võõristus ületatud, pisteti röstitud putukaid hamba alla ja krõmpsutati uudishimulikul ilmel. “Nagu leib!”, “Tead, see meenutab mulle heina, mida lapsena suhu pistsin”, “Täitsa maitsev!”, “Sihvkad, jah just sihvkad!” muljetasid mekkijad. Kõllamäge taolised reaktsioonid ei üllatanud, sest ta teab, et inimesele on omane uut toitu võõristada. Selle tarbeks on olemas mõistegi: toidu neofoobia. Tõsiasjast hoolimata astub Kõllamägi koos oma õega kindlalt putukate toiduks pakkumise teed. Inimkond kasvab ja varsti lihtsalt ei jagu küllalt maad, et kasvatada veiseid ja sigu ning neile vajalikku sööta kõigi inimeste toitmiseks. Putukad vajavad seevastu palju vähem ruumi ja vett ja sööta. “Liialdada ei ole vaja, see ei ole nii, et homme sööme kõik putukaid, aga see on üks võimalus leevendada toidunappust, kui inimkond kasvab,” rääkis Kõllamägi. Näitena toob ta fakti: ühe kilogrammi kilgiliha (just sellist väljendit Kõllamägi kasutab, S. E.) saamiseks kulub 1,7 kilogrammi sööta. Kiire internetiotsing annab tulemuseks, et päris liha tootmiseks on vaja seitse kilogrammi sööta. 

Kui välja arvata purki pistetud röstitud kilgid, pole Green Bite’i tooted üleni ja ainult putukatest. Kõllamägi jutu järgi tehaksegi kilkidest eelkõige jahu, mida siis segatakse lisandina teiste toodete sisse. Mekk on sellel tagasihoidlik, kuid toiteväärtus nii valkude, raua kui B₁₂-vitamiini poolest suur.