29 aastat tagasi hukkus Läänemere sügavustes vaba Eesti au ja uhkus koos enamiku pardal olnutega. Ilmastikuolud tol ööl olid niivõrd ekstreemsed ja aluse uppumine sedavõrd kiire, et imestan siiani – kuidas küll sellinegi arv inimesi pääses.
Tellijale
Kadri Michelis ⟩ “Mayday! Mayday! Mayday!”* (1)
See õnnetus puudutas peaaegu kõiki eestlasi, igaüks tundis kedagi, kes sinna jäi. Meil jäid sinna naabrid. Krapsakas ja tore vanapaar. Meespool oli pärast metskonnast pensionile jäämist meie küla fotograaf. Peaaegu kõik minu lapsepõlve fotograafilised jäädvustused on onu Elmari tehtud. “Kuku-ruku!” hüüdis Elmar, tegi klõpsu ja oligi mälestus talletatud. Seda kurvem on fakt, et Elmarit meie kandi noorem põlvkond enam ei mäleta ning mälestus temast ja teda külma hauda viinud Estoniast hakkab üha rohkem tuhmuma.