Andres Sooniste ⟩ Uute tõusude edulood sepistatakse vana maailma varemetel

Andres Sooniste. Foto: Mailiis Ollino

Mõisted “juht” ja “juhtimine” tekitavad inimestes tavapäraselt aukartust. Muinasjuttudest pärit suurtele kuningatele ja kangelastele sekundeerivad pärisajaloo suured keisrid, imperaatorid, rahvajuhid ja -õpetajad, kuulsad ettevõtete juhid nii heas kui halvas. Mõistagi on iga juhi eduloo kulisside taga lähim usaldusring: meeskond, kelle liikmetest igaühel on kanda oluline roll suures masinavärgis. Just nemad valavad sageli õnnestumiste või siis ka ebaedu vundamendi, kuid avalikkuse ees naudib hetke või lakub haavu ikka see müstiline tegelane – juht.

Juhikultus ei ole maailmast kuskile kadunud, kuid siin õhtumaapoolses demokraatiat viljeleva supipoti servas võiksime selle asendada julgelt meeskonnakultusega selle sõna kõige paremas ja sügavamas võimalikus tähenduses.

Pärnumaast on viimaste aastakümnete käigus üle käinud piltlikult öeldes täiuslik torm, mis on pühkinud oma teelt enamiku vanadest suurtest tuntud ettevõtetest, suhetest ja muidugi ka juhtimiskompetentsist. Pea jäägitult on kadunud terved valdkonnad toiduainetööstuses, masinaehituses.

Neile sekundeerib suuremate side-, finants-kaubandussektori ettevõtete pikaajaline tipp- ja isegi keskastme tasandi juhtimise tsentraliseerimine Harjumaale. Lisame siia keskvõimu küündimatu regionaalpoliitika, mille tagajärjeks on viimastel kümnenditel Tallinna–Pärnu-suunalise rongiliikluse likvideerimine ja kõlava nimetusega Via Baltica läbimise muutmine võrreldavaks teekonnaga Türisalu pangale. Sellistel oludes ei jää noorel haritud ja ambitsioonikal pärnakal üle palju muud, kui võtta oma seitse asja ning “ciao papa, mind ootab Tallinn!”.