Need Vene ajakirjanikud meenutasid mulle kangesti keskerakondlasi, kes riigieelarve arutelu ajal pidevalt korrutasid, et Eesti majanduse allakäigus on süüdi peaminister.
Tagasi aastas 1929
Tänavu puhkenud ülemaailmne majanduskriis on nii ränk, et taasiseseisvunud Eesti pole midagi niisugust varem kogenud. Hullem on veel ees, sest kriisi kõige valusamat mõju tunneme alles järgmisel aastal.
Viimati koges Eesti omal nahal nii valusalt maailma majanduskriisi pärast 1929. aasta USA börsikrahhi. 1930ndate alguseski kukkusid ootamatult ära Eesti eksportturud, kiiresti kasvas tööpuudus ning meie vanaemade-vanaisade elatustase langes järsult.
1930. aastatel sai Eesti majandus eriti valusa hoobi seepärast, et erakonnad ei suutnud koostööd teha ega õigel ajal õigeid otsuseid langetada. Meil on vaja eelkäijate vigadest õppida. Kõige rumalam on otsida süüdlasi, selle asemel et leida lahendusi. Ainus viis kriis järgmisel kahel aastal võimalikult valutult üle elada on olla tark ja paindlik ja vältida poliitikat põhimõttel “mida halvem Eestil, seda parem meie parteil”.
On selge, et kuna riigikassasse laekub majanduskriisi tõttu senisest tunduvalt vähem maksutulu, kui veel augustis prognoositi, hakkavad juba järgmisel aastal ära kuluma headel aastatel kogutud ligi 20 miljardi suurused reservid.
Sellises olukorras on esimene lahendus loomulikult riigieelarve puudujääki laskmine. Ajal, mil erasektor investeerib vähe ja koondab töökohti, on just riigi ülesanne oma investeeringutega majandust elavdada. Teiseks vajavad inimesed just raskes olukorras riigi abi rohkem kui headel aastatel. Meenutan, et esimese erakonnana ütlesid vajaduse loobuda riigieelarve tasakaalust välja just sotsiaaldemokraadid.