Enesehinnang sai korraliku laksu

BodyCombati laupäev Raplas. Foto: Erakogu

Viimasel nädalal sain natukene aimu, kuskohas on mu treenitus tegelikult.

Eelmine nädal oli mul viimase viie kuu üks raskemaid. Kõik algas ilmselt sellest, et tegin mõtlematult 13päevase aktiivse pausideta treeningperioodi. Puhkepäevaks lugesin, kui tegin päevas ainult tunnikese trenni. Nii tuli kaks 10tunnist trenninädalat.

Esimese karistuse sain kätte eelmisel teisipäeval, kui kukkusin lihtsalt niimoodi ära, et minust polnud mitu päeva õiget inimeselooma. Valitses totaalne väsimus ja tüdimus, samal ajal ei saanud korralikult magada.

Kogu aeg oli mingi tobe rampväsimus kallal. Et laupäeval seisis ees kolmetunnine BodyCombati maraton Raplas, tegin igaks juhuks neljapäeval Tervise Paradiisis ühe Combati trenni, et liiga pikka pausi sisse ei tuleks.

Laupäeva õhtupoolik Raplas oli kahtlemata üks ägedamaid, kus osalenud olen, soovitan soojalt tulevikus kõigil sellistel üritustel kaasa lüüa. Samal ajal kujunes õhtu vähemasti minu jaoks parajalt rängaks katsumuseks.

Rapla treener Kerdo Luige ja Tallinnast pärit Marin Moks olid välja mõelnud vahva kava, mis koosnes üks ühe vastu võitlustest, löökide tehnika õppimisest ja üksikutest BodyCombati lugudest. Takkaotsa tegime läbi kogu viimase, 51. BodyCombati kava ja Pärnu Tervise Paradiisi treener Kätlin Erkmann lõpetas õhtu pooletunnise BodyBalance’i venitusega.

See kõik oli mu jaoks tore umbes 20 minutit, kui tegin mingitmoodi häda oma vasakule põlvele. Edasi oli üks paras piin. Aga lubasin endale, et vingun pärast, seega kannatasin lihtsalt ära.

Pühapäeval määrisin end kõikvõimalike salvidega, aga esmaspäeval valutas jalg endiselt.

Vaatab natuke, mis saab. Eriline arstide sõber ma ei ole. Esmaspäeval vähemasti kükke teha veel ei kannatanud.

Laupäevases trennis avaldas mulle suurt muljet Marin Moksi vorm ja sain aimu, et mul on ikka veel väga pikk tee minna. Tõmbas mu enesehinnangut päris kõvasti maha. Kui kõik 21 trenni tulnut seina ääres hingeldades vett jõid, tegi Moks meie peale hoopis kurja häält ja kukkus põrandal kätekõverdusi vihtuma. Seni, kuni meie, „lihtinimesedki“, temaga liitusime.

Minu jaoks jätkus õhtu põlvevalu kõrval sellegagi, et võitlesin kogu aeg väsimusega. Alla ei andnud ja kannatasin kolm tundi ilusti ära.

Aga kokkuvõttes oli tore, et mu pisikesest eelreklaamist oli ilmselt natuke kasu ja Raplasse oli sõitnud Pärnust vähemalt kuus inimest. Võib-olla rohkemgi, sel juhul vabandust, kui kõiki nägupidi ei tea.

Sealjuures võitis Tervise Paradiisi combatitreener Kaspar Koovit plankseisus olemise võistluse. Mulle valmistas see challenge väikese pettumuse, aga eks tuleb siis kerelihastele edaspidi rohkem tähelepanu pöörata.

Niipalju, kui seal inimestega rääkisin, oli vastukaja üritusele väga positiivne ja loodetavasti tehakse midagi sarnast lähitulevikus Pärnuski. Vähemasti tulijaid oleks ilmelt küll.

Mis mu eksperimendiga edasi saab, ma ei tea. On täiesti võimalik, et ma ei saagi sel nädalal põlve pärast ühtegi rühmatreeningusse minna. Jõusaali üritan ikka sattuda.