Intervjuu ⟩ Oskar Seeman: Kaifin Pärnut, soolase merevee geen on mul tugevalt sees

Oskar Seeman mängib kodumaises komöödiafilmis “Vigased pruudid” nutikat sulast Joosepit, kes armastuse nimel on kõigeks valmis. Foto: Joosep Kivimäe

Kinodes jooksvas kodumaises komöödias “Vigased pruudid” on  Oskar Seemanil kanda veduri, sulase Joosepi roll: tema nutikus päästab armunud noored kõige kehvemastki olukorrast.

“Kui aus olla, siis tegin ta üsna enda pealt,” lausub Seeman, kes Vanemuise teatri näitlejana jagab oma elu kolme linna vahel.

See on teie esimene ja kohe suur osatäitmine mängufilmis, kui palju kordi te ise “Vigaseid pruute” juba vaadanud olete?

Kaks–kolm korda ja veel ei ole ära tüüdanud.

Mulle avaldas juba esimestest kaadritest muljet filmi võttepaik. Mõtlesin, kust küll leiab tänapäeval veel nii tõetruu maakividest laotud müüri ja talukompleksi, mis ei näe välja nagu muuseum.

Jah, me olime väga ajastutruul võtteplatsil. Seal oli ühe pere suvekodu, Lihula lähistel, tanklast mõni kilomeeter mere poole. Väga lähedal. Pärnust oli hea kihutada hommikuti sinna ja õhtuti tagasi.

Ja kogu see miljöö, mida me filmis näeme, oligi seal olemas?

Minu võtted olid valdavalt kõik seal, Raplamaal oli kõrts ja kuskil sealsamas lähedal olid tuulikustseenid. Päris kõike ühe koha peal filmida ei saanud, surnuaia lokatsioon oli Virtsu kandis. Pärnakana oli väga mõnus minna igale poole.

Purjetajana olete mereinimene, aga olla 1888. aastal talusulane .... oli see ka endale eksootiline?

Ei olnud üldse. Meil on ka suvekodu ja tööd me, poisid (Oskaril on kaks venda, A. J.), ei karda, oskame kirvest ja labidat käes hoida. Selles suhtes seal midagi võõrast ei olnud. Ettevalmistus filmiks ühtis väga hästi sellega, mida kodus samal ajal oli vaja ära teha: rohi tuli ära niita ja puud ära laduda. Täpselt needsamad ajastutööd. Siis kuidagi eriti nautisin seda, et teen tööd veel eesmärgipärasemalt.