Loodusvaatlus ⟩ Mõnele linnule ei tee pea alaspidigi toitumine tüli

Pisikesed urvalinnud kõõluvad leppadel ja paistavad väheste lehtede tõttu paremini silma. Foto: Karl Adami

Tuuliseid ja mõneti isegi tormiseid päevi on oktoobrisse jagunud nüüd küll omajagu. Loodan, et sügis näitab rahulikumatki palet. Kuigi päikest on jagunud, pole ulguv tuul linnujahile kutsunud, mis sest et tormituultega annaks jäädvustada näiteks ranniku lähedale jäänud sulelisi. Ilmad on märkamatult jahedaks kiskunud ja viimaste õueskäikude järel olen teinud riietuses hulga korrektiive, et ka paigalpüsimine oleks meeldivam nii jalgadele, kaelale kui sõrmedelegi.

Mitmel õhtul käisin imetlemas loojanguaegseid ja -järgseid pilvemaastikke, mis vaid mõneteistkümneks minutiks roosakaks, lillakaks ja sinakashalliks võõbati. Ootasin, et nende eest kihutaks mööda öömajale suunduvad häälekad hane- ja luigeparved, kuid selliste vaatepiltidega mul sisemaal kuigi palju õnne pole olnud. Vähemalt siis mitte, kui mul kaamera ligi olnud.