KOLUMN ⟩ Koguneme silla otsa parkima

Parkimistsoonid Vana-Pärnussegi? Foto: Jan Randar Raidma

Teate küll neid anekdoote: «Eestlane, venelane ja sakslane lähevad ...» Ei, võtame seekord näiteks kolleegidest pärnaka, sintlase ja torilase. Ühesõnaga lähevad nad järgmisel aastal parkimiskaarti ostma – jõustunud on uus kirgi küttev parkimiskord.

Mina olen see pärnakas ja … ma ei osta seda elu sees! Olen 27 aastat suvepealinnas elanud ja pole eales parkimise eest maksnud. Ei maksa edaspidigi. Vajadusel nihverdan ja käin iga tunni tagant kella keeramas.

Tõele au andes hakkasin selle suve alguses kodust kahe kilomeetri kaugusele toimetusse rattaga sõitma. Saab palju kiiremini: ehkki autoga sai Tiina poe kandist Rüütli tänavale kolme minutiga, tuli sõiduk veel (tasuta) parkimiskohale viia. Lähim asub kesklinna tenniseväljakute juures. Kogu see retk võttis umbes kümme minutit, samal ajal kui rattaga hoidsin viis kokku. Parkimistasu tõstmise üks eesmärke on võidelda aasta-aastalt kasvava autostumise vastu – hästi, minu näitel see töötab.