Andri Arula ⟩ Nagu rotid viljasalves

Andri Arula. Foto: Erakogu

Tänaseks on sõnast säästmine kujunenud üleriigiline moesõna. Pole ka ime, säästmise taha saab peita palju: töötajate koondamist, väikekoolide sulgemist, uusi makse kohalikelt omavalitsustelt, valitsuse maksupoliitikat ja selle kriitikat opositsioonierakondadelt.

Loomulikult ärritavad sõnumid uutest maksudest inimesi ning opositsioonid riigikogus ja volikogudes tõstavad säästuajal rõhutute õiguste eest seismisega oma reitinguid.

Rahvaski paistab kokkuhoiust kuuldes katki minevat. Konservatiiv sõimab liberaali, liberaal konservatiivi ja jääb mulje, et isegi parkimistasu mittekehtestamine Pärnus ei lepita vaenupooli suvepealinnas. Õige kah. Kes sooviks rohkem maksta? Puudub see soov nii liberaalil kui konservatiivil, oma särk ja rahakott on ihule ikka kõige lähemal. Pealegi, muudaks säästmine siis midagi?

Muudab. Kui säästa arukalt. Näiteks kolmanda silla ehitamisel loobuti Pärnus dekoratsioonidest. Uus projekt muutis need konstruktsioonideks, mis tagas sillaehituse odavnemise. Olgu, sild – see on veel laskmata karu nahk. Iseasi, kas täisarvu õpilaste puudumine põhjendab mõne väikekooli sulgemist, arvestuslikult, et pedagoogid Eestis ähvardavad palganõudmisel streigiga. Säästmisaspektist lähtudes tuleks ju väikekoolid sulgeda. Kuid milline mõju on sulgemisel kogukonnale, mis Eestis on ajalooliselt koondunud koolide ümber, seda ei taha säästjad tunnistada.