Endla uuslavastus paneb inimese enda sisse vaatama

Lavastaja Enn Keerd selgitamas Piret Laurimaale rolli nüansse. Foto: Ants Liigus

Pärnu Endla uuslavastus “Sinikad” küsib, kas elame oma elu liiga keeruliseks, sest ei oska endasse kaeda ega endaga kokku leppida selles, mis meile tegelikult loeb.

“Elame väljast peale surutud normatiivide järgi ja kui me enda või teiste arvates ei suuda nendele standarditele vastata, tekib äng ja tunne, et ei saa hakkama,“ iseloomustab lavastaja Enn Keerd reedel Endla suures saalis esietenduvat draamat.

Draama autor on Maria Blom, kes ühtaegu nii Rootsi lavastaja kui näitekirjanik. Blom on kirjutanud kümmekond näitemängu ja teinud mitu filmi, kirjutab Keerdi teadmist mööda nii raadiole kui televisioonile, osaleb bändis. Teisisõnu: väga aktiivne tegelane Rootsi kultuurielus.

“Mulle kangesti meeldis tema eelmine eesti keeles ilmunud materjal „Maakad“, mida Ugala tegi, aga siis jäime hiljaks. Nii tihtipeale juhtub, see on omaette rebimine, milline teater saab parajasti käpa peale,” avaldas Keerd. Blom on teinud kodumaal „Maakatest“ ise filmi, olles selle stsenarist ja režissöör.

“Sinikad” pakkus Endlale välja Ülev Aaloe.

Näidendi tegevus toimub tänapäeva Rootsis, aga niisama hästi võiks see aset leida Eestis. Lugu kõneleb ühiskondlikust ja sotsiaalsest survest olla kõiges täiuslik: kuulekas kodanik, ideaalne abikaasa ja lapsevanem. Kõik „Sinikate” tegelased tahavad väljapoole paista paremad, kui nad on. See on meilgi väga levinud.

Õhtusöögi ajal naeratatakse viisakalt ja räägitakse turvalistel teemadel, et oma sisemist ebakindlust mitte reeta. Tegelikult on veatu fassaadi taga pind jalge alt kadunud.

Kõik need teemad on lavastaja jutu järgi asetatud Blomi loodud omanäolisse maailma, mis mõjub ühtaegu liigutavalt, helgelt ja maagiliselt. Selgitab Keerd.

„Sinikad“ köitis teid kohe pärast esimest lugemist. Millega Maria Blom teid ära võlus?

Tal on selline ainuomane teatrikeel. Eksistentsiaalne on ehk natuke liiga ülbelt öeldud, aga seal tuleb välja inimene kogu oma naljakuses ja absurdsuses, aukartuses ja hirmus elu ees, samal ajal oma õrnuses ja hapruses.

Sinna on kuhjatud eri žanre ja mängulaade, mis kokku moodustavad terviku.

Blom ütleb selle kohta, kuidas ta materjali hangib või kirjutab, et talle meeldib jälgida inimesi, kes teda ümbritsevad ja kelle elu ta tunneb. Ta on märganud, et needsamad tavalised inimesed on valdavalt oma eluga natuke rahulolematud või ummikus. Me kõik elame väljapoole sootsiumi pealesurutud või edule orienteeritud elu, mis on hoopis erinev sellest, millised oleme kodus.

Me tihtipeale ei julge olla nõrgad, haavatavad ja varjame seda iga hinna eest. Samal ajal on meil enda suhtes suured ootused ja oma lähikondsete, partneri suhtes suured nõudmised.

Kui need mingil põhjusel ei täitu, tulebki peale äng ja negatiivsus, mis sageli väljendub destruktiivselt füüsilise vägivallani välja. Blom on selle teravdatud kujul välja toonud.

Blomi põhiline sõnum on, et peaks oma elu lihtsamaks tegema ja määratlema enda jaoks selle, mis on elus kõige tähtsam. Kui osata see paika panna ja selles suunas liikuda, ei tuleks masendavaid situatsioone.

Kuidas väljendub see „Sinikates“?

Esimese vaatuse lõpuks tundub, et kõik on sellises ummikus, et sealt edasi päästab vaid ime. Teises vaatuses viibki autor tegelased irreaalsesse ja tinglikku maailma, kus ime hakkab toimima ja mõni lausa sunnitakse läbi mingite vahendite endasse vaatama, leidma üles selle, mis on talle oluline.

Kes on kaotanud endas armastuse, kes isikliku mina või jõu, kes usub ainult meest, seda, mida too on talle sisendanud. Kõik tegelased teevad teises vaatuses läbi muutuse.

Kui keeruline on see tükk näitlejatele ja lavastajale?

Ma ei mäletagi nii rasket tööprotsessi selles mõttes, et siin hakkab määrama mängulaad, mis on harjumatu nii näitlejale kui publikule. Tinglikkusel on nii suur aste, et eriti teist vaatust on raske teha ainult vasaku ajupoolkeraga. See eeldab hoopis teistsuguseid näitlejavahendeid kui esimeses vaatuses.

Meil on seal kuus näitlejat, kunstnik ja mina, me kõik saame natuke erinevalt aru ja väga raske on oma nägemusi kooskõlastada, kuna Blomi looming ei allu psühholoogilise realismi dogmadele.

Puuduvad loogilised sillad, mis viivad tegelased ühest emotsionaalsest seisundist teise, emotsioonid hakkavad justkui nullist ja näitlejail on seda ääretult raske tabada. Siin paneb asjad tihtipeale paika tundeloogika, mis aga on meil kõigil erinev, ja tundlikkuse astegi on erinev.

Peale näitlejate on tegelasteks inimese teine mina, hääl, surm, metsaelanik, kes sekkub asjade käiku. Paari sammu kaugusel toimub teine stseen, mida loogika järgi teised ei tohiks näha.

Teater

Draama „Sinikad“

Esietendus 30. märtsil Endlas

Autor Maria Blom,

tõlkija Maarja Aaloe-Laur,

lavastaja Enn Keerd,

kunstnik Aime Unt,

valguskunstnik Sander Põllu,

muusikaline kujundaja Feliks Kütt.

Osades Piret Laurimaa, Sepo Seeman, Karin Tammaru, Jaan Rekkor, Lii Tedre, Lauri Kink.