Silvia Paluoja ⟩ Hingedeaeg maailma madinas

Paraku, selle asemel et rakendada teaduse ja tehnoloogia võimekus inimkonna hüvanguks, ilmuvad õhku, maa ja vee peale järjest nutikamad relvad. Foto: Dmitri Kotjuh

Hiljuti jutlesin taluperemehega, kelle elamises jäi silma lakitud puitkirst. Õigemini mahukas neljakandiline kast, mida tuhastushoones lahkunuga hüvastijätul kasutatakse. Selle «taiese» kaane peale oli asetatud urn, mis mahutab täiskasvanust järele jääva keskeltläbi kaks ja pool kilo tuhka. Minu õõva väljendavat nägu märgates selgitas pensionini inimesi ravinud vestluskaaslane, et ta teadis, millised tagajärjed võivad olla tema eas koroonasse haigestumisel, ja mõtles ette lähedaste tegevuse kergendamisele.

Meist keegi ei jää ilmasambaks. Vaaremad sättisid valmis rõivad, mis neile kirstu selga panna. Ettepoole mõtleja sõlmib elukindlustuse, koostab notariaalse testamendi, millega paraku pole välistatud suguvõsasisene järgnev kodusõda.

Alanud november on eesti rahvakalendris hingedekuu ja selle teine hommik viib meid hingedepäeva, mille õhtul valgustavad kalmistuid küünlad mõttesidemena eelnenud põlvkondadega. Nendegagi, kelle haud on ajaloo hammasrataste vahele jäänuna teadmata kohas, kes isamaatruudena hukati, küüditati, langesid metsavennana, surid Venemaal tööpataljonis ...