Nädalast jäi kõlama ⟩ Rakendame kommipommimise liikumisvankri ette!

Halloween'i tähistamise kriitikute peamine argument on selle püha võõrapärasus Eesti kultuuris. Foto: Andres G. Adamson

Hüüd "Komm või pomm?" ajas sel nädalal osa inimesi iseäranis närvi. Mõistan, eriti neid, kelle majaseinu, korteriuksi kommipommijad munarahe või kividega kostitasid. Jah, seda tuli ette nii Pärnus kui Tartus. Siiski olid need üksikjuhtumid. Hoopis rohkem kui meelehärmi tõi halloween lusti ja naeru.

Raeküla kogukonna sotsiaalmeediagrupis küsisid aktiivsed lapsevanemad juba varakult, millised majapidamised on valmis lastele tol päeval uksi avama. Pandi ka ette, et nood, kes pühaga kaasa lähevad, seaksid uste-väravate ette teemakohased kaunistused. Kuigi jutulõime sattus mürgist virinat – nagu somes ikka – oli see minu arvates kiiduväärt algatus kogukonnas asju kokku leppida. Seda, et osale kommi ja pommi päev ei meeldi, teame ju kõik. Lapsi aga paelub see püha väga. Raekülas püüti leida kõikidele sobiv lahendus. Mis oli tulemus?

Andsin minagi lõimes teada, et meie ukse taha on lapsed oodatud, värava taha sai seatud kõrvitsalatern. Naljaviluks otsisin endalegi välja nõiamoorinina ja näpitsprillid, kaks kommikaussi ootas laual. Sellest kujunes väga vahva õhtu! Hoolimata jubedast ilmast – kallas ju vahetpidamata – leidis meie ukse taha tee oma poolsada last. Kõigil vinged kostüümid seljas, osal ette valmistatud ka stsenaarium, rollijoonis. Oli teismelisi, oli päris pisikesi isa-ema käe kõrval jalutavaid mudilasi. Käidi üksi ja kümnese kambaga. Vahvad olid reaktsioonid, kui neile, nõianina peas, ukse avasin! Kommikausid said peaaegu tühjaks, rõõmupatareid laetud ja kõrvitsalatern põles akna taga hommikuni.