Video ja pildid ⟩ Balletitrennis tuleb ma-nagunii-ei-paindu-suhtumine ukse taha jätta

Kristel Rääk soovitab balletitrenni tulla liibuvate riietega, siis ta näeb valet kehahoiakut paremini parandada. Foto: Urmas Luik

Ühe täiskasvanute balletitunni järel ei saanud inetust pardipojast graatsilist luike, küll aga jõudis neoonroosas särgis piilupart kolmveerand tunni kestel tunda hämmeldust, kohmetust, edevust, uhkust enda üle, magusat valu ja imestust, millest ma nii väsinud olen, kui justkui midagi ei teinudki.

Spordikell näitas, et 44 ja poole minuti jooksul kulus vaid 285 kilokalorit, südame löögisagedus minutis püsis 114 ja 138 vahel. Kuidas siis tuharad, reied, sääremarjad, abaluutagused ja tallavõlvid ühtäkki nii valusaks jäid?

Balletikoolis õppinud juhendaja Kristel Rääk palus mul selga panna võimalikult liibuvad riided, et ta saaks kehahoiakut parandada. Nii ma siis ilmusingi esmaspäeva õhtul Janne Ristimetsa tantsustuudio halastamatute peeglitega saali nagu viiner kiles, hobusesaba lehvimas, valmis selleks, et mu ego saab põntsu, millest niipea ei taastu. Aga võta näpust …