Pärnumaa sportlased tõid MMilt hulga medaleid, mis kuigi palju rõõmu ei valmista
/nginx/o/2017/02/28/6395071t1hc1fc.jpg)
4. november 2023, 16:12
:format(webp)/nginx/o/2023/11/04/15699068t1h2dee.jpg)
Kui sportlane kerkib maailmameistrivõistlustel pjedestaalile, on see kindlasti ülim saavutus ja unistuste täitumine. Aga kui sa sõidad maakera kuklapoolele ja võistled seal … vaid eestlaste vastu?
Just nii juhtus Pärnumaa ammulaskjatega, kes lõpetasid äsja Indias nädal aega kestnud World Crossbow Shooting Associationi (WCSA) korraldatud MMi. Agra linnas heitles kokku 60 sportlast Eestist, Indiast, Ameerikast, Suurbritanniast, Rootsist ja Austraaliast.
Kuus riiki ja 60 sportlast – pole ju väga vigagi? Iva peitub aga selles, et tiitlivõistlusel võeti mõõtu eri ammuklassides ja pärnumaalaste omas ehk kergeammu laskjate hulgas olid esindatud vaid eestlased.
Medalisadu!
Eestlased on ammulaskmises ajalooliselt kõvad käpad. Üle 40 aasta jooksul on eri tiitlivõistlustelt koju toodud koormatega kulda ja karda. Tänini on Maarjamaa ammulaskjatel ette näidata 26 kehtivat maailmarekordit.
Nüüdki saadeti Indiasse suur koondis: kergeammu ja keskaegse ammu klassis näitas oma oskusi 15 eestlast, kellega oli kaasas kaks treenerit.
Kui mittepärnumaalased Viko Saar, Arvi Eek ja Meelis Pällo said keskaegse ammu klassis tuule alla teha vähemalt ühele ameeriklasele ja noppisid kõik kirkamad medalid, siis meie maakonna sportlastel polnud seda ühte jänkitki.
Ülejäänud 12 Eesti täpsuskütti tõmbasid nööri pingule kergeammu võistlusklassis. Pärnumaalasi oli neist üheksa: meeste seas võistlesid Ain Järvesaar, Teet Tagapere, Imre Kull, Madis Kivi ja Rihard Järvesaar, juunioride hulgas Robert Järvesaar, Rait Tagapere ja Jakob Kivi ning naistest Maarika Atka. Juhandajana toetas neid Sale Leppik.
Häädemeeste amburite klubi liige ja alaliidu peasekretär Ain Järvesaar kinnitas, et see spordiala on Pärnumaal au sees. Seda näitab tõsiasi, et koondise liikmetest üle poole tuleb just siit maakonnast. Ülejäänud kuus sportlast kuuluvad Viljandi ja Alutaguse tiimi.
“Pärnumaalased on tublid ja üritavad ikka igal EMil ja MMil ära käia,” tõdes Ain Järvesaar, kelle sõnutsi said siinsed sportlased põrgukuumusega hakkama ja lasid igati arvestatavad resultaadid.
Meeste seas saavutasid eestlased, üllatus-üllatus, kolmikvõidu, sest kõik viis osalejat olid Pärnumaalt. Maailmameistriks krooniti Teet Tagapere, kellele järgnesid Ain Järvesaar ja Madis Kivi. Niisiis teeniti kõik medalid ka match play laskmises: kui teise kulla noppis Tagapere ja teise hõbeda Järvesaar, siis kolmandale pjedestaaliastmele kerkis siin Imre Kull.
/nginx/o/2023/11/04/15699069t1h7aa2.jpg)
Kõik kolm medalit tuli Pärnumaale juunioride seaski, sest mujalt esindajaid polnud: põhivõistlusel oli paremusjärjestus Robert Järvesaar, Rait Tagapere ja Jakob Kivi, match play’s Järvesaar, Kivi, ja Tagapere.
Naisseenioride arvestuses jäi Atka noosiks hõbe ja pronks.
Nukker olukord
Ain Järvesaare sõnutsi võistles riikide mõttes mitmekülgsem seltskond sportammu klassis. Keskaegses ammus oligi peale eestlaste see üksainus ameeriklane.
“Kahjuks India mehed ei oska seda kerget ambu lasta. Pärast, kui oli match play laskmine, elasid India mehed meile kõik kaasa ja nägid, kuidas asi käib. Tundsid huvi õppimise vastu ja tahavad kunagi meie poole võistlema tulla. Nii et, meile oli MM kahjuks nagu Eesti meistrivõistlused,” nentis Järvesaar, kelle sõnutsi kõlavad teoorias nende kullad-hõbedad-pronksid küll uhkelt, ent muude riikide sportlaste puudumine vähendas nende väärtust. “See oli lihtsalt nukker!”
/nginx/o/2023/11/04/15699070t1h7960.jpg)
Järvesaar meenutas, et kui eestlaste viimased kauged tiitlivõistluste reisid viisid nad Austraaliasse ja Ameerikasse, oli ülejäänud riikide esindajaid palju rohkem. “Seal oli konkurentsiga märksa parem. Nüüd saime vaid omavahel tulemusi võrrelda ja teistpidi: kõrvutada tulemeid eelmiste võistlustega. Kahjuks nii oli,” sedastas Järvesaar.
Ala fanaatik loetles, et kergeambu lastakse veel USAs, Austraalias, Uus-Meremaal, Inglismaal, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Tšehhis, Austrias, Horvaatias, Ungaris, Venemaalgi.
“Neid kohti ikka jagub, aga probleem on selles, et tehtud on kaks alaliitu: ühes on raske- ja kergeamb. Teises [ehk WCSAs, mille omal käisid eestlasedki] nii kerge-, keskaegne kui sportamb,” loetles Järvesaar, kelle sõnutsi ei julgenud paljud riigid Indiasse tulla. “Ma ei ütleks küll, et siin midagi kartmist väärt oleks.”
Ehkki sportlik pool oli riigis, kus elab maailmas kõige rohkem inimesi – ligemale 1,4 miljardit –, nagu ta oli, otsustasid eestlased, et kui juba nii kaugele sõidetud, ühendatakse mõõduvõtmine puhkusega. Kui treeningutele ja võistlusele kulus nädalake, vaadatakse ülejäänud seitse päeva Indias ringi.
“30–33 kraadi ja mängime turisti!” lõpetas Järvesaar lõbusalt.