Valter Parve ⟩ Kuidas hoida meie keelt? Lugeda, laulda, lustida ...

Valter Parve leiab, et üks võimalusi kasvatada oma rahva hulka kuulumise tunnet on üheskoos laulmine. Foto: Urmas Luik

Läinud nädalal toimus Surju rahvamajas järjekordne kultuuriõhtu, kus doktorikraadi ja professori tiitliga pärjatud räämakas Rein Veidemann rääkis külalisena oma lapsepõlvest ja kirjanikuks kujunemisest. Muu hulgas tuli jutuks tema viimane raamat – sel aastal ilmunud „Eesti kultuuri semiootika”, kus kirjas järgmine muremõte (lk 125): „Globaliseeruvas maailmas muutub üha keerulisemaks määratleda, mis on see päris oma, mis üldistaks ühe või teise rahva kultuuri …”.

Kui kuulajatelt tuli küsimus meie oma eesti keele ja kultuuri elushoidmise kohta, oli härra Veidemanni soovitus väga konkreetne: „Lugeda eesti keelt!”. Seda meist paljud ju teevadki, näiteks minu viimaste kuude „saak” on Artur Adsoni „Lahkumine“, Raimond Kolgi „Tuulisui ja teised“ ning Titania McGrath’i „Ärkleja” – esimesed kaks räägivad pagulusaastatest Rootsis ja elust Eestis enne seda.

Kolmas on räige pila sundsallivuse aadressil ja kui nüüd see vihakõne seadus läbi surutakse, tulebki vist jälle õppida lugema ridade vahelt, umbes nagu okupatsiooniajal. Praegu on laual Jüri Leesmendi „Täna mängime elu” ja Heiki Raudla „Kemmerguraamat” (põhjalik ülevaade olme ühe tahu arenguloost).