/nginx/o/2017/02/28/6395071t1hc1fc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/11/08/15706324t1h3101.jpg)
Kilinginõmmelane Marie Kielas üllatas Hispaanias iseennastki, kui suutis European Pro Touri All Stars võistlusel ässadega sammu pidada – karjääri magusaimast turniirivõidust jäi 20aastast sihikindlat sportlast lahutama üksainus vise.
Vaatamata noorele eale on Kielas disc golf’iga tegelenud juba kümmekond aastat. Kõik sai alguse 2014. aasta suvel, kui ta läks pealinna sugulastele külla ja üheskoos väisati legendaarset Nõmme rada. Toonasele kümneaastasele tirtsule anti ketas kätte ja see oli armastus esimesest silmapilgust!
«See ala hakkas mulle kohe meeldima ja nüüd ei saa enam sellest lahti!» muheleb Kielas, kes sai oma järgmiseks ehk 11. aasta sünnipäevaks esimesed kettad.
Kasuks tuli seegi, et samal aastal püstitati tema kodukohta ehk Kilingi-Nõmme kooli kõrvale üheksakorviline rada. Kielas hakkas seal üksi harjutamas käima, teinekord tuli isagi kaasa.
Suure tõuke spordialaga tõsisemalt tegelemiseks andis koroonaaja algus, kui kooliõpe kolis veebi ja pärnumaalasel tekkis palju vaba aega. «Siis käisin absoluutselt iga päev mängimas,» märkis Kielas, kes tegi umbes samal ajal tutvust ka nädalamängudega ja nõnda võis võistleminegi alata.
Treeningudki muutusid vähehaaval tõsisemaks-teadlikumaks. Vähe sellest, et neiu hakkas treeningringidel viskekordusi suurendama, asus ta staadionilgi pikki viskeid harjutama ja lihvis koduaias puttamist, mis suurendas Kielase enesekindlust lähivisetel. Mängu tuli ka korralik soojendus.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/08/15706326t1h7df2.jpg)
«Kui ma siin Kilingi-Nõmmes mängin, üritan ikka mitu ringi järjest teha. Katsetan erinevaid viskeid ja tehnikaid. Ei mängi ainult lõbu pärast, vaid proovin teadlikult tegutseda – seda on võistlustel vaja,» usub 20aastane kettagolfar, kes on harrastanud ka võrkpalli.
Euroopa tipud
Kuidas siis Kielas Euroopa profituuri finaalvõistlusele pääses? Nimelt tuuritab see mõõduvõtt mööda Vana Maailma ringi ja jõudis juunis Eestissegi, Kõrvemaale. Kielase sõnutsi ei saanud nii mainekal võistlusel osalemist kasutamata jätta, kui juba säärane koju toodi.
Eneselegi üllatuseks läks noorel kilinginõmmelasel elu esimesel suuremal võistlusel kohe väga hästi: ta saavutas rahvusvahelises seltskonnas ja 18 naise konkurentsis neljanda koha. Kõrge koht avardas pärnumaalase silmapiiri: oskan seda mängu küll!
Boonuseks oli 303 dollarit auhinnaraha ja kutse All Starsi lõppvõistlusele. «Ega ma kutsele pikalt ei mõelnud, võtsin selle kohe vastu. Kui juba tekib võimalus Hispaaniasse võistlema minna ja saada selliseid kogemusi – muidugi ma kasutan selle ära!» meenutas Kielas, kes polnud varem Baltimaadest väljas mõõtu võtmas käinud. «Esmane hirm oli see, et ma pole isegi lennukiga lennanud. Kellega ma üldse sinna lähen, kas üksi? Kust ma selle raha võtan?»
Eelarve kokkusaamiseks tekkis Kielasel idee: korraldada oma kodurajal võistlus, mille tulud lähevad reisi eelarvesse. Noorsportlane pani osalejatele välja ka medalid-auhinnad.
«Sinna tuli väga palju inimesi!» rõõmustas kogukonna tippmängija. «Peale selle panustasid rahaliselt needki, kes ise mängima ei tulnud. Kohalik lõviklubi toetas, vald toetas. SK Saarde toetas. Ma ei uskunud, et see toetus on nii suur – olen neile ülitänulik!»
/nginx/o/2023/11/08/15706325t1h4161.jpg)
All Starsi võistlusele kogunes seitse naist, mis on pigem vähevõitu, ent selles mõttes arusaadav, et hooaja viimane võistlus, kaugel ka veel, ja paljud on oktoobri lõpuks juba pillid kotti pannud.
Teiste seas olid Hispaanias platsil soomlanna Jenni Karppinen ja britt Rachel Turton, kes on Euroopa tippmängijad. Mõlemad paiknevad maailma edetabelis 30. koha piirimail, trobikonna ameeriklannade ja mõistagi liidri Kristin Tattari järel.
«Nad on Euroopa ühed parimad ja tuuritavad korralikult ringi. Kui võistluste nimekirja nägin, olin kindel, et nende seast tuleb võitja. Turton võitis sama võistluse mullugi ehk tuli nüüd tiitlit kaitsma,» teadis Kielas. «Ma ei pidanud nendega esimesel ringil ühes pundis koos mängima – arvan, et see võttis mult suurema pinge kohe maha. Sain rahulikult sisse elada ja oma asjadele keskenduda.»
Siiski tõdes pärnumaalane, et elu tähtsaimal võistlusel enne tiialale astumist ja ka esimestel visetel käed pisut värisesid.
«Seda enam, et need rajad polnud seal üldse lihtsad. Õnneks läks pinge kähku maha ja tundsin end suhteliselt mugavalt. Mõtlesin oma mängule: mida ma oskan ja suudan,» meenutas Kielas, kelle sõnutsi oli Mijase rada suhteliselt lage, ent mägine ja suurte kõrgustevahedega – hästi palju oli üles-alla kõmpimist.
/nginx/o/2023/11/08/15706331t1h7e45.jpg)
«Hoopis teistsugune maastik: lahtised kivid ja kruus, mis lõhkusid kettaid. Kohati oli juba kõndida päris ohtlik: üles-alla jalutades tuli hoolega vaadata, et sa kuhugi ei kukuks. Juba ühe ringi läbimine oli korralik trenn. Jalanõud pidid olema väga hea tallaga, et nad sellise pinnasega haakuksid. Okkalised põõsad ja taimed, siiani on kriimustused jalgadel,» muheles noorsportlane novembri esimesel päeval. «Õnneks oli ilm soe, mängisin lühikeste pükstega. Ehkki targem olnuks vist ikka pikkadega, et jalad terveks jääks.»
Niisiis oli Hispaania rada risti vastupidine Eesti omadele, kus on palju puid ja rohelust. Sellegipoolest suutis Kielas suurepäraselt kohaneda: viie esimese rajaga noppis ta kaks birdie’t ehk tegi raja normist ühe viske vähem ja ehkki ta seda ise ei teadnud, oli pärnumaalane poole ringi järel liider.
/nginx/o/2023/11/08/15706330t1h61e5.jpg)
See imeline kõlin!
Ja siis saabus hetk, mis jääb noorele sportlasele elu lõpuni meelde. 15. rada, täpselt 100 meetrit. Priske tuul ja suur kõrguste vahe. Kielas saadab tiialalt teele oma tavapärase ehk tagakäe viske. Tuul lükkab mänguvahendit kord üles, kord alla, kuid ketas võtab suuna otse korvile. Ja siis kostab kaugelt kettagolfarite lemmikheli – ketikõlin! Holari ehk kettagolfarite keeli hole-in-one! Ei ole võimalik! Eestlanna haarab peast ja mängukaaslased suunduvad sangarile patsu lööma.
Vaadake Kielase hole-in-one‘t:
Kielase sõnutsi oli avapäeval kõva tuul ja seega pidi ta oma mänguplaani muutma. Ta kasutas hoopis teisi kettaid – kangemaid – kui eelneval treeningringil.
«15. rada oli üsna raske: kui visanuks väga paremale, olnuks see all kuristikus. Enne mind viskas veel kaks naist ja tuul tõi nende kettad alla. Kahtlesin pikalt, millise ketta teele panen. Sain hästi palju mõelda, sest tii ja korvi vahel oli tee, kust parasjagu läks hästi palju inimesi ja isegi hobuseid läbi. Viimaks mõtlesin välja: ma ei vaheta ketast! Nii kui ketta lendu sain, vaatasin, et päris ilusti läheb: sirgelt, võttis tuule alla, siis otse-otse-otse ja järsku oligi korvis! Suur üllatus, et tuulega niimoodi 100 meetrit visata!»
Kielas ei oska seda tunnet selgitada, mis kehast läbi käib, kui sünnib hole-in-one. «Uskumatu, võimatu kirjeldada! Käed tõusevad automaatselt püsti. Ja see jäi veel videosse: eriti magus!» seletas ta emotsionaalselt.
See oli Kielasele elu viies hole-in-one, ent konkurentsitult vingeim ja kõige pikem. Varem oli ta kahel korral ketta ühe viskega korvi saatnud kodusel Kilingi-Nõmme rajal treeningringil ja kaks korda väiksemal mõõduvõtul. Viimati sel aastal Sindis, kui toimus võistlus ainult naistele – Kielasel läks plaanitud vise untsu, ent maandus siiski korvis.
«Kahtlemata oli nüüdne kõige erilisem!» kinnitas ta.
/nginx/o/2023/11/08/15706336t1h443e.jpg)
Avapäeva lõpuks näitas tabloo, et Kielas tegi päeva parima ringi (+2). Liidrile järgnesid Turton ja Karppinen, mõlemad tegid ühe viske rohkem. Ülejäänud jäid maha juba enam kui kümne viskega. Kui eestlanna nägi, et hoiab esikohta, üllatas see teda väga.
«Ma ei uskunud, et ma suudan Jenni ja Racheliga sammu pidada. Neile üldse pingetki pakkuda, nendega nii võrdselt mängida! Nad on väga tugevad ja nende reiting on juba minu omast väga palju üle,» kinnitas 880se reitinguga Kielas, kes oli selle näitaja poolest võrdne ülejäänud nelja võistlejaga.
Teisisõnu näitab reiting võistleja keskmist taset: Turtonil on see 936 ja Karppinenil 929. Aga näiteks kahekordsel maailmameistril Kristin Tattaril 998.
Teisel ringil mängis Kielas juba Turtoni ja Karppineniga ühes pundis. Nõnda nägi ta oma silmaga ja õige lähedalt, kuidas Karppinen hoogu sattus: soomlanna lennutas teise ringi tulemuseks –6. Eestlanna resultaat oli 0 ehk kahe ringi järel haaras põhjanaaber viieviskelise edu. Turton jäi Kielasest maha kahe viskega.
«Esimese poole rajast läksime Karppineniga võrdselt, aga teisel hakkas ta kõmmutama. Mina keskendusin ikka oma mängule, mängisin nii, nagu oskan. Olin sellega rahul, et mängisin parema ringi kui avapäeval,» ei lasknud Kielas end soomlanna kuumast käest segada.
Viimasel päeval tegi pärnumaalane taas naistest parima ringi ehk mängis tulemuse 0. Karppinen oli nelja pügala võrra viletsam, ent lõpetas kokkuvõttes siiski esimesena. Niisiis olid lõpptulemused järgmised: Karppinen +1, Kielas +2 ja Turton +5.
/nginx/o/2023/11/08/15706335t1h004f.jpg)
Eestlannat jäi tšempionist lahutama kõigest üks vise, mis viinuks ümbermängimiseni ja võimaliku võidutrofeeni. Ta ei jäänud seda leinama – väikesed vead lipsasid ikka sisse, see on kettagolfis tavaline.
«Ületasin selle teise kohaga kõvasti oma ootusi. Jäin väga rahule just seetõttu, et suutsin kolm ringi väga stabiilselt ja üle oma reitingu mängida,» viitas ta oma ringitulemustele +2, 0 ja 0. «Ma ei lasknud end häirida, kui Euroopa parimad mu kõrval mängivad. Usun, et nemadki ei arvanud, et suudan neile nii palju konkurentsi pakkuda. See võistlus jääb mulle veel pikaks meelde!»
Seejuures mängis samal All Starsi turniiril kaks pärnumaalast veel: 36 mehe hulgas saavutas Silver Lätt neljanda ja Mathias Villota kümnenda koha.
Võtab tõsiselt nagu Tattargi
Kielas võttis reisile kaasa oma ammuse Kilingi-Nõmme tuttava Kätlin Lauri, kes on palju reisinud ja lennutab samuti kettaid. Sportlase sõnutsi oli sõbrannast väga suur abi: vähe sellest, et kellegagi sai jutustada, Laur oli tema kotikandja ja pildistas-filmis.
/nginx/o/2023/11/08/15706328t1h4113.jpg)
Duo veetis Mijases kokku nädala. Kuna võistluspäevad olid hommikuti, jõuti päeva teises pooles külastada sealset linna ja randa. Kuidas siis esimest korda lennata oli?
«Minnes oli ikka natuke hirmus, saime turbulentsi. Aga elasin üle, polnud hullu midagi,» võttis Kielas kokku kümme tundi raudlinnus. «Minnes tellisin süüa, et oleks mingitki tegevust. Rahustasin närve ka joonistamisega. Magada ei suutnud, sest väike närv oli ikka sees. Vaatasin aknast välja ja püüdsin olla rahulik.»
Tänavune hooaeg oli Kielase karjääris märgiline. Vähe sellest, et ta teenis profituuri finaaletapil hõbemedali, andis see talle lisamotivatsiooni sel spordialal edasi püüelda.
«Mängisin see hooaeg päris palju, umbes paarikümnel turniiril. Võtsin asja tõsiselt käsile: panin juba hooaja alguses tabelisse kõik võistlused kirja, millal ja kus need toimuvad, ja mis see võiks maksma minna. Õppisin väga palju, see kogemus on hindamatu. Olen tänavuse hooajaga väga rahul, sain päris häid kohti. Tahan kindlasti disc’iga edasi tegelda ja kaugemal käia, uuesti Eestist välja pääseda.»
/nginx/o/2023/11/08/15706329t1h221f.jpg)
Hooajale pani ta punkti lõppenud nädalavahetuse Jõulumäe Openil, kui saavutas Tattari ja Läti korraldatud turniiril 20 naise hulgas kuuenda koha.
«Kristin on kindlasti mu eeskuju, ilmselt kõigil teistegi. Ta on näidanud, eriti sel hooajal, et kui sa ikka vaeva näed ja suurelt unistad, siis küll see ka teoks saab. Olen temaga isegi koos mänginud ja alati, kui tema võistlusi jälgin, üritan tema visetest ja tehnikast midagi õppida,» rääkis Kielas õhinal. «See on hämmastav, kuidas ta suudab nii rahulik olla: Kristin ei lase end teistest häirida, mõtleb vaid oma mängule. Tunnen, et minagi olen sel hooajal just vaimselt arenenud – ma ei lähe enam nii lihtsasti närvi. Tema näitel võib öelda, et kõik on võimalik, kui vaid vaeva näha!»
Sarnaselt kahekordse pärnakast maailmameistriga võtab noorem kilinginõmmelanegi kettagolfi väga tõsiselt. «Tahan võistlusel käia – mul küll sponsoreid veel ei ole, aga võtan ala nii tõsiselt, et loodan need kunagi endale saada,» lõpetas sihikindel sportlane.
Tulevane õpetaja?
Kui esimesed 12 õppeaastat veetis Marie Kielas Kilingi-Nõmme gümnaasiumis, siis nüüd on ta otsaga jõudnud Tartu ülikooli ja õpib seal teist aastat klassiõpetaja eriala. Siht on vastu pidada kõik need viis aastat, et lõpetada siis magistrikraadiga.
«Mulle meeldib väga lastega tegelda ja tundub, et olen valinud õige eriala. Eks näis, mis tulevik toob: õpetajatest on ju Eestis puudus,» märkis 20aastane üliõpilane.
Ta tunnistas, et põhiaur lähebki õpingutele ja kettagolfile, muuks tal väga aega ei jää. «Praegu on isegi disc selle suurema osa ajast võtnud,» muheles ta ja tõi Eesti vingemate radadena välja Kõrvemaa, Jõulumäe, Sindi ja Elva.