Matsutavad lapsed, purjus naine, veipivad eakad – teatri publikuteenindaja argipäev

Praegu ei ole teatritel ühtset käitumisjuhendit. Kõige äärmuslikum on etendus katkestada. (Pilt ei ole tehtud etenduse ajal.) Foto: Haide Rannakivi

Parasjagu käib «Tipi ja Täpi» muusikaline etendus, punase-valgetäpilistes tunkedes ja kleitides tegelased müravad Endla suurel laval hiiglaslikus pallimeres, esitavad vahvaid laulukesi, mõtlevad välja vallatuid krutskeid ja mänge ning suudavad köita kogu saalitäie laste tähelepanu nii, et mõnigi neist on tulnud etendust vaatama juba ei tea mitmendat korda.

Üks isa tütrekese kõrval vahib ja näpib aga tagant kolmandas reas mu ees ennastunustavalt telefoni. Üle õla selle helendavale ekraanile kiigates näen, et seal hüppavad samuti pallide keskel tillukesed olendid, vist mingi mäng, kus keegi peab kellegi ära sööma.

Ema vaatab mehele ainiti vaikides otsa, aga too ei tee märkamagi. Patsutan siis mehele selja tagant õlale ja sosistan, et see segab minu vaatevälja. Mees paneb seepeale telefoni ära, aga kogu tema kehakeel väljendab tülpimust ja vastumeelsust, nagu oleks naine ja laps ta vägisi teatrisse (perekondlikule üritusele) tirinud.

Endla publikuteenindaja Ülve Rabbi sõnutsi on salasilm kõigil peal ja päris nii see ei ole, et saad etenduse ajal teha, mis pähe tuleb. Vajadusel minnakse juurde ja palutakse segav tegevus lõpetada. Vahel puhkeb konflikte. Rabbi meenutab üht, kus seepeale kõlas kõva häälega üle saali küsimus «Mida ma tegin?».