Sõprust ja aega pakkudes muudavad priitahtlikud Hanna ja Andres noorte saatust

Andres Isakar ja Hanna Kuldsaar-Sarv loovad vanema venna ja õena sõprussuhteid, mis kestavad, pakuvad rõõmu ja toetavad noort hinge. Foto: Mailiis Ollino

Kohtume programmi «Vanem vend, vanem õde» vabatahtlike tugiisikute, 45aastase Andres Isakari ja 37aastase Hanna Kuldsaar-Sarvega Skano mööblivabriku endistes ruumides, sealse ärihoone neljandal korrusel. Need tühjad remondijärgus toad on mittetulundusühingu Vanem Vend Vanem Õde Pärnu uued ruumid, mis ühenduse Ladies Circle Estonia abiga mõnusaks kohtumispaigaks kujundatakse. Otsime maja pealt kolm tooli ja istume esimese toa valge ruuduseina ette. Tulevikus peaks samal kohal saama pinksi mängida.

Kas saate natukene avada, millise taustaga lapsed need on, kelle sõbrad te olete?

Andres: Näiteks on olnud laps lahutavast perest. Ema oli mures, et laps hakkab kambaga linna peal lollusi tegema. Et oleks tarvis normaalsesse seltskonda suunata.

Hanna: Mul on lasteküla laps. Teadlikult soovisin. Minu kriteerium oli, et ei oleks erivajadusega, sest minul endal on raske puudega laps.

Aga siia on ka sedasi satutud, et laps kuuleb kellegi käest, kes siin juba käib, et teeme siin ägedaid asju, ja avaldab soovi samuti siia tulla.

Andres: Paraku tuleb ette, et vanematel napib aega oma lapsele. Või noor tunneb, et vanemad ei mõista teda, satub koolipsühholoogi juurde, too suunab siia.

Hanna: Või siis ei olegi vanemaid. Aga tahan rõhutada, et ikkagi palju otsivad vanemad meid üles. Ei ole nii, et kõik on kodutud või katkistest peredest. Meil on ka nii-öelda normaalsetest peredest lapsi, suurtest peredest näiteks.