Kolumn ⟩ Šaakalid ja kotirööv Pärnus

Eesti karjakasvatajate nuhtlusloom šaakal, kes tuli ja kohanes. Foto: Mailiis Ollino

Pärast aastatetagust kotiröövi, kui ma pea ees (õnneks) hekki lendasin, olen harjunud tänaval kõndides jälgima ümbrust. Kell kuus varahommikul tööle jalutades olin mõtetes, pime uulits oli inimtühi, kui sisetunne ütles: vaata selja taha. Ja seal ta oli, kõigest meetri kaugusel ning vahtis mulle julgelt otsa.

Hakkasin olukorra ohtlikkusest aru saama: ta oli jahil. Kuna pikk päev oli ees, olin pakkinud koos muude asjadega kotti kenakese toiduvaru ja vastupandamatu lõhn oli ta minu juurde juhatanud. Järsku olin keset linna relvituna vastamisi luid purustavate kihvadega kiskjaga, keda juhtisid metslooma instinktid.

Info artiklitest: šaakal hiilib ohvri ligi ja haarab selle või liigub suurkiskjate kannul, et nende murtud saagist osa saada. Kõrgemat saaki rünnates hammustab säärtest ja nimmest ning otsib sageli kurku.