Uuslavastuse arvustus ⟩ Mitte langev täht, vaid põlev kosmoseprügi

"Langev täht" Endlas on esimene Steven Dietzi näidend, mis Eesti lavadele jõudnud. Mängivad Kadri Rämmeld ja Indrek Taalmaa, lavastas Enn Keerd. Foto: Priit Loog/Endla teater

Kui näed langevat tähte, tuleb midagi soovida, ja see soov läheb täide. Nii usutakse. On lennujaam ja lumetuisk. Sellise ilmaga ju tähti ei vaata?

Kaks lumme tuisanud lennujaamas ootama sunnitud reisijat, mees ja naine, kes viimati nägid teineteist 25 aastat tagasi, on saatuse tahtel taas kohtunud. Endlas esietendunud “Langev täht” on 2008. aastal Ameerika näitekirjaniku Steven Dietzi kirjutatud romantiline draama, mis oma hästi komponeeritud tegevuskäigu, elutarkuse ja vaimukusega võlub vaataja kohe ära. Autor lubab kavalehel: “Sedalaadi taaskohtumisi – neid tegelikke näost näkku kokkusaamisi – saadavad tihti naer, lõõpimine, meenutused ja alkohol. Nii läheb ka sel taaskohtumisel, mille tunnistajaks sa täna oled.”

Reed McAllister (Indrek Taalmaa) on veidi närvilise olekuga ärimees, kes on teel Bostonist mõttetule koosolekule Austinisse Texases. Ta on esmapilgul selline igav, keskealine tüsedusele kalduv ülikonnas mees, portfell käes.

Elene Carson (Kadri Rämmeld) astub valgusvihku ja tema flower power riietusstiil ja olek loob tast mulje kui kirglikult vaimsest meditatsiooniõpetajast, kes reisib, eksootiline tuulepill kotis.