Igor Prins: Vapruse imeline hooaeg tuli puhtalt riietusruumi pealt

Pärnu Vapruse peatreeneri Igor Prinsi arvates ei peaks pärast tänavust liigahooaega rääkima sellest, mis oleks võinud juhtuda, vaid tuleks näha suurt pilti ja tehtud edusamme. Foto: Mailiis Ollino

Kui kolm korda treenerina Eesti meistriks tulnud Igor Prins aasta tagasi Pärnu Vapruse jalgpallimeeskonna juhendamise üle võttis, ei olnud ilmselt palju neid, kes uskusid, et suvepealinna esindussats tõuseb sel aastal Eesti meistriliigas medalipretendendiks.

Viimastel aastatel on Vaprus võidelnud tabeli tagumises otsas ellujäämise eest. Tänavugi saadi pilet kõrgema seltskonna mängumaale “jõulukingiks” Tallinna Legioni loobumise järel.

Eelmisel aastal teenis Vaprus 36 mängust 11 punkti, tänavu püstitati klubi rekord ja hooaja lõpus oli tabelis 48 silma ja kuni viimase vooruni lahtine, kes millise koha turniiritabelis hõivab. Ehkki Vaprusel olid šansid mängida pronksile, tuli nelja tiimi fotofinišis leppida kuuenda kohaga.

Prins arvas pärast liigahooaja lõppu, et “mis oleks saanud, kui ...” asemel tuleks vaadata suuremat pilti ja rõõmustada edasi astutud  sammu üle.

Kui hooaja eel oleksite tõsise näoga põrutanud, et Vaprus mängib sel aastal medalitele, poleks see väga veenvalt kõlanud. Ometi oli Vaprus terve hooaja medalilahingus kaelani sees. Kuidas teil õnnestus (Vaprad) Karud tantsima panna?

Tantsima ei tahtnud ma kedagi panna. Mul oli hea meel [Pärnus ja meistriliigas] tagasi olla. Ehkki Vaprus sai meistriliigas mängida tänu kellegi loobumisele, ei mõelnud hooaja eel sellele keegi. Ütlesin kohe hooaja alguses poistele: oli, mis oli, meil on vaja edasi liikuda ja mõnus kambavaim tagasi saada.

Mis siin salata, see hooaeg tuli puhtalt riietusruumi pealt. Muud saladust siin ei ole. See oli ühtsus ja iga mängija soov ja tahe meeskonda aidata. Treenerite staff ehk Henri ja Priit oli hingega asja kallal; Andra tegeles mängijate vigastustest tagasitoomisega; Diana ja Valdo olid periooditi abiks; peale nende klubi juhtkond, kes toetab meid igati ja on loonud tingimused, et hästi mängida – kõik see mikromaailm toimis suurepäraselt.

Eesmärk oli puhta lehena mängima minna, puhaste mõtete ja siira sooviga midagi ära teha. Seda oli esimesest mängust näha, et keegi ei mõtle mineviku peale. See töö, mis tegime, entusiasm ja kuttide töötahe oli mulle rõõm ja nauding.