Loodusvaatlus ⟩ Veekogud kattuvad jääkaanega

Väiksema vooluga jõesopid saavad tasapisi kaanetatud. Foto: Karl Adami

Kui keegi tuttavatest oleks kahe nädala eest kuulutanud, et novembri lõpus saame osa kenast ja postkaardilikust talveilmast, oleks ma sellesse väikese umbusuga suhtunud. Aga talv algas jõuliselt: lumi ja külmad tulid ning katsid puud ja põõsad paksu valge tekiga, mida ei suutnud täielikult maha kiskuda isegi tuisk. Et suur osa puudele ladestunud lumest kogunes sinna märjana ja külmus, ei pudene see väga hõlpsalt.

Kiikan pea iga päev prognoose, ega külmade päevade vahele ole juhuslikult eksinud soojakraade. Ehk ei peaks nii pingsalt ilmateateid jälgima, võiks lihtsalt nautida seda valget, sest kui soe tuleb ja kõike sulatama asub, ei saa ma sinna nagunii midagi parata. Päevil, mil taevas madalalt loivav päike on pilvede tagant piilunud, olen tundnud end kui laps kommipoes – tahaks kõike ümbritsevat pildipurki pista. Siiski kogunevad mälukaardile üksikud fotod.