Intervjuu psühholoogiga Endla uus lavastus «Kurjus» viib retkele vägivalla põhjuste juurde

Copy
Lavastusele on lisatud tundliku teema hoiatus, seda aitasid avada lavastaja Laura Jaanhold (vasakul) ja koolipsühholoog Kärt Lusmägi.
Lavastusele on lisatud tundliku teema hoiatus, seda aitasid avada lavastaja Laura Jaanhold (vasakul) ja koolipsühholoog Kärt Lusmägi. Foto: Mailiis Ollino

Endla uus lavastus «Kurjus» on mõeldud noortele, aga mitte ainult, karmi sisu tõttu ei soovitata seda alla 14aastastele. Selle peategelased on kaks poissi, kes leiavad end väljapääsmatust olukorrast, retkelt vägivalla südamesse.

Mida sellest oodata ja milleks valmis olla, rääkisime lavastaja Laura Jaanholdi ja koolipsühholoogi Kärt Lusmägiga.

Kärt, teater on palunud teid Rajaleidja psühholoogina tegema noortele pärast etendust ärklisaalis vestlusringi, kuidas hakkama saada tugevate tunnete ja traumadega. Käisite just lavastuse läbimängu vaatamas, mis tundeid see teis tekitas?

Lusmägi: Esimene tunne, mis mul alguses oli: kui minu elu oleks keeruline, siis kas ma läheks veel vaatama mingit sellist keerulist lugu? Inimesena tekib tõrge. Aga selle lavastuse puhul ei peaks pelgama. Sa ei tule sealt ära mustas masenduses. Kui näitlejad rääkisid, et neil oli proove hea teha, siis see tegelikult paistab ka välja, lugu ei ole raske vaadata, põnev on. Ja, mis põhiline, annab lootust.

Laura, oli prooviperiood teile kerge või raske? Teema ise on ju karm ja tõsine.

Jaanhold: Mulle tundub, et see on selline psühholoogiline kaitsemehhanism: kui on raske teema, siis kuidagi sa pead ise jääma terveks näitlejana-lavastajana selle sees, inimesena tuleb see kuidagi üle elada. Ja ma arvan, et prooviprotsessi kergus võib-olla tuli sellest. Mitte et oleksime nende tegelaste või olukordade üle naernud, vaid pigem toetasime kolleegi. Meil ikka oli hetki, kus proovis pisarad voolasid kellegi kogemusi läbi võttes või lugedes kas või Eero Epneri artiklit «Sest nad saavad», kus on väga põhjalikult kirjeldatud seda olukorda (lähisuhtevägivalla mõju naiste ja laste elule Eesti ühiskonnas, toim.).

Tagasi üles