Lähisuhtevägivald ⟩ Kasulapsele hoop lihahaamriga ehk Katkine ühiskond, mida siiski annab veel parandada

Lauri Habakuk
, tegevtoimetaja
Copy
Selle aja jooksul, kui prokurör Maarja Gustavson on lähisuhtevägivalla teemadega kokku puutunud, on juba uus vägivallatsejate põlvkond peale kasvanud.
Selle aja jooksul, kui prokurör Maarja Gustavson on lähisuhtevägivalla teemadega kokku puutunud, on juba uus vägivallatsejate põlvkond peale kasvanud. Foto: Mailiis Ollino

Prokurör Maarja Gustavsonile jääb ilmselt väga pikaks ajaks meelde juhtum, kus kasuema lõi last lihahaamriga. Üleüldse lähevad talle enim hinge need lähisuhtevägivalla juhtumid, kus kannatavad lapsed. Juhtumeid on aga rohkem. Neid on palju.

Ainuüksi Pärnumaal alustati mullu umbes 200 lähisuhtevägivalla kriminaalasja. Sellest hoolimata usub Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör Gustavson, et ühelt maalt lõpp sellele probleemile siiski paistab. See vajab meie kõigi panust.

See kõlab küll inetult, aga võitlus lähisuhtevägivallaga on ära leierdatud teema. Kas juba paremaks ei hakka minema?

Kuna lähisuhtevägivald on selline kuriteo liik, mis on väga varjatud – üldiselt seda keegi pealt ei näe, seda kiputakse jätma pereringi –, siis minu arvates on väga oluline fookus sellele aeg-ajalt jälle tagasi tuua. See on jätkuvalt teema. Kuna Eestis pea pool isikuvastaseid kuritegusid on just lähisuhtevägivalla kuriteod, tuleb jätkuvalt julgustada kannatanuid sellest teatama ja teisest küljest ka võimalikke tunnistajaid märku andma. Kannatanul endal võib olla seda eri põhjustel raske teha. Ta võib olla näiteks nii tugevas sõltuvussuhtes, et ei soovi seda teha. Ta vajab mingisugust tõuget, julgustust, et sellest teatada.

See on probleem, mis kipub minema järgmisele põlvkonnale edasi. Kui lapsed näevad seda pealt, võivad nad hakata arvama, et ongi OK tulevikus oma partneriga vägivallatseda. Või kui nad ise kannatavad vägivalla all, siis võivad nad hakata oma lapsi samamoodi «kasvatama».

Ehk nii kurb kui see ka pole, siis lõppu ei paista.

Ühelt maalt, ma arvan, et hakkab paistma, aga see oleneb meist kõigist, kogu ühiskonnast. Sellest, kuivõrd me selle probleemi olemasolu teadvustame ja kuivõrd me julgustame võimalikke kannatanuid ja tunnistajaid pöörduma, neid aitama sellega, et nad pöörduksid. Toonitama, et see pole peresisene asi, nagu kiputakse ütlema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles