Kõik ülejäänud ei astu valet jalga

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu. Foto: PP

Läinud esmaspäeval jõudis terror ringiga Prantsusmaa pinnale, kui Toulouse’is tapeti kolm juudi kooli õpilast ja õpetaja. Kuna tapja isik ja tegutsemine tuletasid meelde mõni päev varem Prantsuse sõdurite tapmist, polnud raske juhtunus aimata üldistatud kättemaksu seotuse eest Afganistani sõjaga (kus, tõsi, USA sõduri käe läbi tapeti 11. märtsil 17 naist ja last) ja Palestiina aladel toimuva eest.

Ashtoni konflikt Iisraeliga

Lõksu püütud mõrvar jõudis enne lõppu mõlemat oletust meediale kinnitada. Mõistagi pole see lohutus süütute ohvrite omastele. Küll aitab meelde tuletada seda, mille taga mitme rahvusvahelise probleemi lahendamine on aastakümneid seisnud. Üks selliseid kohti on Palestiina, kus ammu pidanuks olema kaks riiki, on aga üks ja selle okupeeritud alad kohalike võimuinstitutsioonidega.

Tekkinud seisus on suur osa USA toetusel Iisraeli juhtidele. Eelmise presidendi, vabariiklasest George W. Bushi päevil küündis see selleni, et ÜRO otsustega loodud Palestiina poolriiki ei saanud sisse Euroopa Liidu tippjuhid, väiksematest võimukandjatest rääkimata. Sest nii oli otsustanud Iisraeli ladvik.

Sellise lähenemise teine variant on enda eristamine teistest selleski, mis puudutab näiteks hukkunuid. Natsliku Saksamaa terroriga ühenduses on käibel selge sisuga mõiste “holokaust” (mis ei käi näiteks fašistide poolt samuti täielikult hävitada üritatud mustlaste kohta; olgu lisatud, et Klooga surmalaagris on avatud kaks monumenti: hukatud juutidele ja hukatud mustlastele, kuid üldjuhul näidatakse vaid pärgade asetamist esimesele neist), kuid ikka ja jälle üritatakse teha vahet enda ja teiste vahel seda tänapäeva tuues.

Just siit tekkis konflikt Iisraeli ladviku ja ELi välisasjade juhi paruness Catherine Ashtoni vahel, kui too viimase aja traagilisi juhtumeid noorte ja lastega üldistades ütles eelmisel nädalal järgmist: ”Me mälestame kõiki noori inimesi, kes on hukkunud mitmesugustel kohutavatel asjaoludel. Me mälestame Belgia lapsi, kes kaotasid oma elu autobussikatastroofis Šveitsis. Me mälestame seda, mis toimus Toulouse’is, aasta tagasi Norras. Me teame, mis toimub praegu Süürias, ja näeme, mis toimub Gazas ja mujal maailma eri paikades: lapsed ja noored inimesed hukkuvad.“

Iisraeli ministrite kriitika mõjul – “kuidas meie lapsi nimetatakse koos Gaza lastega” – olla Ashtoni teksti pärast Gazat lisatud Jdrot (Iisraeli asula, mida tabavad Gaza sektoris lastud raketid), mis kogemata olla teksti avalikustamisel sellest välja jäänud.

Ashtoni ründamise (nõuti isegi tema tagasiastumist) laiem tagapõhi on selles, et kui praegu kellegi hoiak Iisraeli suhtes muutuda saab, on see EL. Sestap tuleb selle juhte hoida kogu aeg kursil, millele Bushi administratsiooni soovil 2006. aastal asuti.

Iisrael teeb, mida tahab

Järgnenud aastatel on USA välispoliitikat tabanud lüüasaamiste ahel (NATO laienemiskava põhjalaskmine Pariisi ja Berliini poolt, sõda Georgias, sundlahkumised Iraagist ja Afganistanist), aga Euroopa väikejuhid ei lase end sellest heidutada. Iisrael võib rahumeeli hoida Gazat blokaadis ja kontrollida kõike, mida ELi nimel saadetakse Palestiinale.

Hea näide ELis võetud käitumisjoonest on 22. märtsil ÜRO inimõiguste nõukogus (UNHRC) toimunud hääletus resolutsiooni üle, mis kuulutas juudi asulate rajamise Palestiinale ette nähtud territooriumile palestiinlaste õiguste rikkumiseks ja soovitas jälgimisgrupi kohale saata.

Hääletustulemus oli harjumuspärane: poolt 33, vastu USA ja kümme erapooletut. Harjumuspärane oli Iisraeli raevukas reaktsioongi: kuidas te julgete! Kui nüüd vaadata ELi liikmesriikide käitumist, olid poolt vaid Austria ja Belgia (+Norra), ülejäänud ehk Itaalia, Hispaania, Poola, Rumeenia (+Moldova), Ungari ja Tšehhi aga jäid erapooletuks. Sealjuures käisid nad kahes grupis kõnepuldis selgitamas, et tõesti tunnistavad, et Iisrael rikub õigusi, kuid pole nõus vaatlejate kohalesaatmisega. Elik: Iisrael käitugu oma suva järgi. Tulemus on käes: Iisrael saatis 26. märtsil UNHRC koguni pikalt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles