Eestlased ei tõtta vahetusõpilasele oma koduust avama

Saksamaalt aastaks Pärnu ühisgümnaasiumi 11. klassi tarkust taga nõudma tulnud Daniel ütles, et ootas lumerohket talve väga. Foto: Mailiis Ollino

Mis on vahetusõpilasele Eestis suurim katsumus? Ei, see ei ole keele õppimine. Tuleb välja, et siinmail on kõige keerulisem leida avatud koduuks, mille lävel seisab ootusärev perekond.

Augustis Saksamaalt Pärnusse tulnud Daniel Litvinovil oli valida, kas läheb aastaks Iirimaale või tuleb Eestisse. Uudishimulikku ja pealehakkamist täis 17aastast poissi paelus mõte, et saab õppida selgeks uue keele, boonusena ilus loodus ja Eesti tuntus infotehnoloogias. «Selles viimases on Eesti ju maailmas tegija ja seega tundus mulle, et Eesti on tulevikuriik,» teab 11. klassis õppiv noormees.

Danieli kultuurivahetuse programmi korraldab ja tema heaolu eest siin vastutab mittetulundusühing ASSE Eesti. Praegu naudib ta elu ühisgümnaasiumi õpilasena. Väga meeldib talle, et peale heal tasemel haridusprogrammi on koolil pakkuda eri huviringe. «Tulen Saksamaal väiksemast kohast, kus ei pakutud erilist huviharidust, täiega naudin neid võimalusi,» lausus laulukooris ja rahvatantsus käiv ning veel mõnest tantsutrennist mõtlev Daniel. Noormehe sõnutsi on Eestis hulga lihtsam olla noorel aktiivne ja silma paista, suures riigis nagu Saksamaa on see keerulisem.

Hakkaja ja särtsakas poiss on nelja kuuga närinud läbi maailma ühest raskemini õpitavast keelest ja loonud siiraid sõprussuhteid. Pärnus üles ehitatud elu võib aga katkeda, sest Danieli praegusel perel ei ole enam võimalik teda võõrustada. Poiss loodab kogu südamest, et ei pea armsaks saanud Pärnust enne õppeaasta lõppu lahkuma. Agentuur otsib talle Pärnumaal peret, kes järgnevaks poolaastaks talle kodu saab pakkuda. Suurest perest pärit poiss ei nõua midagi utoopilist: ta lihtsalt tahab ennast tunda oodatuna.