NOORTE KIRJAD KOIDULALE ⟩ Tindi või südameverega kirjutatud?

Siiri Erala
, peatoimetaja
Copy

Poetess Koidula sünnist möödub 12. detsembril 180 aastat ja sel puhul andis Pärnu muuseum sügise saabudes Eesti noortele ülesande: kirjutage Koidulale kiri.

Koidula pikkadest kirjadest inspiratsiooni saanud muuseumiteadur Kristiina Vunk tegi noortele justkui Koidulauliku enda käega kirja pandud üleskutse:

Mu kallis noor sõber!

Eks see ole tunnustamisväärt, et Sa mulle täna kirja tahad kirjutada. Ma tahan aga, selle asemel et rutata ja et Sinule head eeskuju anda, Sinuga täna pisut juttu vesta, ja kuigi ma kunagi Sinu suhtes palju põiklevaid sõnu ei ole tarvitanud, ei taha ma täna vähematki rõhku panna stiili ja korra peale. Isegi kui Sul mulle palju uut pole teatada, tahan kõike ometi seda üksikasjalikumalt kuulda …

Sa peaksid mulle veidi endast jutustama, oma olukorrast, oma mõtetest – sellest kõigest ei tea mina veel õigupoolest midagi, ja on andestatav ning mõistetav, kui tahtmata olla ebadiskreetne, huvitutakse oma sõprade huvidest.

Kirjuta mulle, palun, palju, minult leiad alati osavõtlikkust ja soojust oma sisemiseks ning väliseks heaoluks.

Tuhat tervist!

Sinu Lydia

Vastusena jõudis 10. novembriks Pärnu muuseumi postkasti 78 kirja. Noorte käsitsi kirjutatud kirjad pandi teele Koidula kodukandist ehk Pärnust ja Vändrast, aga ka Tallinnast, Haapsalust, Viljandist, Järva- ja Jõgevamaalt ning Narvast.

Noorim osaleja oli 13- ja vanim 26aastane.

«Kirjad on siirad, täis ausaid mõtteid ja tõdemusi iseenda või ümbritseva kohta. Tulvil igatsust ja ootust, uudishimu ja küsimusi,» iseloomustas Pärnu muuseumi pedagoog, üleskutse eestvedaja Lili Välimäe. «Igal noorel on oma kirjutamisstiil ja käekiri. Iga kiri puudutab: üks oma värskendava kentsakuse ja fantaasiarohkuse, teine avameelsuse ja silmaringiga. Ridades kajastuvad noorte huvid ja erinev elukogemus.»

Valitud kirjad loetakse ette teisipäeval, 12. detsembril Lydia Koidula sünniaastapäeva tähistamise pidulikul kirjanduskonverentsil Pärnu Endla teatris.

Avaldame allpool viis toimetuse välja valitud kirja Koidulale. Nende autorid on Kertu Kändla, Keidi Trellmann, Johanna Martinson, Eliise Kirjanen ja Lume Tuum.

Kirjad on muutmata kujul.

Mu kallis luuleline Lydia!

Väljavõte Kertu Kändla kirjast.
Väljavõte Kertu Kändla kirjast. Foto: Pärnu Postimees

Loodan, et ei valmista sellega pahameelt, kui sinatan ja pöördun oma kirjas Sinu poole vaid eesnimega. Selliseid autoriteete nagu oled Sina, Lydia, ei leidu siiski igal pool. Kahju, et inimeste tõelist väärtust täheldatakse alles siis, kui neid ennast enam pole. Aga nii on ju alati olnud. Paralleele seoses selle käitumismustriga saab tuua ka loodusest: kevaditi, kui puulehed on alles noored ja elujõulised, ei pööra neile pilku peaaegu ükski inimhing. Mitte keegi pargipingil ei vaata neid siis heldimusega. Aga kui saabuvad sügiskuud ning lehekesed hakkavad elumahlast tasapisi tühjaks nõrguma või nõrkusest koltuma, imetlevad kõik ahastusega nende ilu ning võlu, mis on segunenud ookerkollaste ja indiaanipunaste toonidega. Kuniks ükskord taas saab kullast pronks, ent pehmest lehevaibast kõigest krõbisev maakate, mis aja jooksul ära kõduneb.

Aga ega ainult lehtedest tahtnud ma Sulle sirgeldada. Lihtsalt väga suur tung ja siiras soov oli kirjutada Sulle kiri ja jagada oma mõtteid, mille tiivad ihkavad lennata. Kuna imetlesin Sind ja Sinu loomingut kadestamisväärse varjundiga juba põhikooliajal, kui minu armas emakeeleõpetaja jutustas Sinust kui Emajõe Ööbikust. Sinu nimi, Lydia Koidula, kõlab samuti kaunilt ja peenetundeliselt ehk õigem oleks öelda poeetiliselt ning sobib nimekandjaga just nagu valatult. Olen võtnud Sind omale heaks eeskujuks, sest ka mina armastan vaikselt omaette sulesepitseda ning maalida sõnadega eriilmelisi ridu.

Ise olen noor kirjanikuhing, kes püüab eluga kuidagi riimuda. Arvan, et see polegi tähtis, mis on minu nimi (nagunii lisan selle kirja lõppu) ja vanus või missuguses koolis õpin. Kuna ma kirjutan ainult ühe kirja, mis on limiteeritud pikkusega, ei hakka ma selle kõige peale õieti aega raiskama. Mitte et perekond, tegemised ega päritolu poleksid olulised, vastupidi, lihtsalt hetkel ei keskendu ma sellele nüansile. Aga et asi liiga pealiskaudseks ei jääks, ütlen, et õpin humanitaar- ja kunstisuuna 11. klassis. Olen tavaline maatüdruk, kes armastab ilusaid ning ehedaid hetki, samuti väärtusi elukunstis, mille aeg joonistab. Minu väärtushinnangud seisnevad heades suhetes, looduses, sentimentaalsetes esemetes, pärimuses, kodumaas, kunstis, teatris, muusikas, kirjanduses, teaduses ning kõiges muus, mis on positiivse pigmendiga, rikastab meelt ning toidab hinge.

Kuid oma olemuselt olen ma siiski melanhoolne luuletaja, kes püüab täita tühimikke enda ümber. Olen avaldanud kaks luulekogu: «Südant puistan ridades» ja «Ehapuna peegeldus minu südamevetel». Mõlemad pealkirjad seostuvad südamega, aga eks kirjutamine olegi ju üks suur südameasi. Kahju, et Sa neile raamatutele tagasisidet ei saa anda, see tähendaks mulle väga palju. Olen leidnud luuletamises oma tee, mida mööda tahan rahulolevalt kulgeda. Võib-olla olen liiga romantiline ning kergesti haavatav, aga tänu sellele püüan teisi oma muredest säästa, elades mannetud mured vaikselt üksinda pimeduse paatoses läbi, pannes neid aeg-ajalt kirja. Väljendi «mannetud mured» leidsin raamatust «Kõik mu mured mannetud». Jutustaksin Sulle sellest meeleldi, kuid alles alustasin lugemisega.

Ma ei tea, mida tegelikult üldse elult ootan või mida Sulle olevikust rääkida. Tean, et maailm muutub pidevalt, tehnoloogia areneb ja inimestel on üha vähem aega teineteise jaoks. Kogu aeg on töö, kohustused, pinged ja probleemid. Eluring on justkui kaetud halli vatitekiga. Aga see pole selline tekk, mis on silmaga tajutav ja käega katsutav. See on nähtamatu, kuid siiski olemas. Tegu pole sellise tekiga, kuhu end külma eest sooja mässida, vaid pigem lämmatab oma olemasoluga. Muidugi leidub ka palju rõõme, teki saab ju alati pealt heita. Lihtsalt arvan, et virtuaalmaailm kaotab pärisasjade väärtused. Aga seda näitab juba tulevik, kuhu me niimoodi jõuame. Tähtis on, et inimlikkus ei asenduks masinlikkusega.

Vahel, kui mul on raske, lähen mere äärde, sest see lainetab nagu mu veri soontes ning tuletab meelde, et tõusud ja mõõnad käivad vaheldumisi. Ühtlasi on mu emapoolsed juured Saaremaal, mis ka tugevdab suhet avamerega. Praegu aga elan oma vanematega Viljandimaal. Ei tea, kas jään oma kodulinnale igavesti truuks, aga seda ei saagi ju ette teada. Samal ajal võlub mind Viljandi õhustik ning tagasihoidlikkus. Kuid süda kutsub jällegi Kuressaarde, kirjandus Tartusse, ent eri võimalused hoopiski Tallinna. Keeruline otsustada, mida lõpuks valida.

Samuti loodan, et leian üles oma tõelise armsama. Vahepeal mul oli üks noormees, kellega koos õdusas kohvikus ning kaunis pargis jalutamas käisime. Meenub armas hetk idüllilises sügises, kui ükskord Viljandi järve äärest varemete poole teel olime, ronides muudkui ülesmäge ning aeg-ajalt libisedes märjal murul. Läheduses olevad lambadki vaatasid meid põnevusega, süües närbunud rohtu. Kõndides olid meie sõrmed omavahel põimitud ja justkui palutud jalutas meile vastu teineteise käevangus õnnelik vanapaar. Daam, kelle hõbedased juuksed tuule käes lehvisid, vaatas mulle helde pilguga otsa ning naeratas. See tekitas nii sooja tunde südamesse ja pani isegi silmad pärlendama. Kuid õnnelik ma selle poisiga siiski ei olnud, kuigi ta oli täiuslik. Võib-olla oligi liiga hea minu jaoks. Ju arvasin oma ebakindluses, et ta vääris paremat kui mina. Ja ma lasingi tal minna … vahepeal ikka veel kahetsen.

Aga siinkohal tahaksingi koondada oma mõtted, mida jagada soovisin. Aitäh selle võimaluse eest! Saadan Sulle mälestuseks ühe enda luuletuse, mis kõneleb samuti armastusest.

Üks vanem härra ning daam

astuvad õhtuses

päikesekullas bussi

nende istekohad

on kõrvuti määratud

kui ubinad

ühele oksale kasvama

külg külje kõrval

peavad läbima nad ühise tee

veel tundmata teineteist

ehk arvavad nad mõlemad

et ainsaks sõnaks jääb

nende huulile kumama tere

ning kohmetu võõristus

Jälgin neid

silmanurgast heldimusega

kuidas kaks ilusat hinge

leiavad ühise keele

Nende soonelistes kätes

tuksleb noor veri

ning tuhktuim

argipäevane pilk

asendub elujaatava säraga

imetlen vanaduspõlve võlu

mida tuleb ehtena kanda

kurdude väljapeetust

mis hoiavad endas

aastate rikkust

nad räägivad malbelt elust

kui kunstist

mille aeg on maalinud

nad justkui tunneksid üksteist juba ammu

võib-olla tunnevadki

nende sõrmed põimuvad

nagu punutud palmik

Silmad vaatavad

imetlusega aknast

tumenevat vaatevälja

lõõmava loojangupuna värve

kui virvatulukeste näitemängu

Nad on

õnnelikud ja arglikud veidi

kuid rahul selle hetkega

mille bussisõit kingib

elan salamisi

nende rõõmule kaasa

nagu väike laps

kes uneajast kõrvale hiilib

Tunnen piinlikkust

armsat vanapaari

niimoodi vaikselt piiluda

peites laiutava üksinduse

selle varju

mu süda sulab

armastuse soojuse lummast

mis külvab

lootustandvaid teri

tühjale tühermaale

sügisest sai järjekordselt

vist kevad …

Heade soovidega

Sinu Kertu

Tere, armas Koidula!

Väljavõte Keidi Trellmanni kirjast.
Väljavõte Keidi Trellmanni kirjast. Foto: Pärnu Postimees

Olin äärmiselt üllatunud, kui leidsin oma postkastist Sinu saadetud kirja. Räägiksin Sulle meeleldi praegusest olukorrast siin maailmas.

Kuna ma elan Sinu sünnikohast Kirikumõisast paari kilomeetri kaugusel, Sa ilmselt imestaksid, kui palju see koht muutunud on.

Kunagise köstrimaja asupaigas on nüüd ainult mälestuskivi. Samuti oleksid Sa ilmselt väga üllatunud, kui mitte just šokeeritud, kui saaksid teada, mis maailmas toimub.

Puhkenud on sõda Venemaa ja Ukraina vahel, mis ei tundugi lõppevat. Peale selle on maailmas pidevalt mingeid väiksemaid rahutusi. Ei tea, kuhu see kõik küll välja viib.

Kui Sa veel elaksid ning kõike seda ise kogeksid, oleks Sul ilmselt oma kindel arvamus kogu sellest olukorrast ning see oleks juba ka Sinu loomingus kajastust leidnud.

Aga ma ei ole siin selleks, et Sind negatiivsusega üle valada. Eesti on endiselt suhteliselt rahulik ja ilus koht, kus elada. Ei tea, kui palju Sa Vändrast ja selle ümbrusest veel mäletad. Ilmselt on Sul ikka veel silme ees pildid neist suurtest paksudest kuusemetsadest ja erksavärvilistest laiuvatest põldudest.

Vändras on nüüd gümnaasium, kus õpib palju õpilasi. Koolis tehti paar aastat tagasi remont ning Sul oleks kindlasti huvi näha, millised koolid tänapäeval välja näevad. Samuti on nüüd haridus kättesaadav kõikidele lastele: nii poistele kui tüdrukutele. Põhiharidus on isegi kohustuslik. Ma olen veendunud, et seda lugedes oled Sa väga üllatunud. Jah, nüüd ei imestata, kui naisel on kas või viis kõrgharidust ning ta on tähtsamal ametikohal kui mõni meessoost isik.

Sinu looming leiab ka tänapäeval palju kajastust ning on levinud noorte hulgas. Ma võin Sulle väita, et siin Eestis pole ühtegi inimest, kes Sinu nime kuulnud poleks. Kuna Sinu sünnikoha kõrvalt läheb mööda terviserada, olen ma sellest sadu kordi mööda käinud ja seda on teinud ka teised.

Sa elad ja elad igavesti kogu Eesti rahva südames!

Parimate soovidega

Keidi

Tere, kallis Lydia!

Väljavõte Johanna Martinsoni kirjast.
Väljavõte Johanna Martinsoni kirjast. Foto: Pärnu Postimees

Parajasti sajab akna taga kerget lund, mida on vaid küll hetkeks, aga mis pakub siiski rõõmu nii suurtele kui väikestele. Õhus on tunda kargust ning kui hoolega tähele panna, võib tunda isegi saabuva talve lõhna …

Varsti saab Eesti riik 106aastaseks. Kuigi Sina seda ei näinud, oleme nüüd vaba riik. Ja tead, vahel ma mõtlen, kas kõik need eestluse eest seisnud haritlased oleksid uhked meie praeguse kodumaa üle? Kas kõik need koolipoisid, metsavennad, sõdurid, kes enda elu omariikluse nimel mängu panid, oleksid rahul tehtud ohverdusega ka tänapäeva kontekstis? Kas kõik need vaprad mehed ja naised võitlesid sajandite vältel selle nimel, mis meil nüüd riigikogus toimub?

Sinu ajal vastandusid teravalt papa Jannsen ja Jakobson, kuid vaevalt Sa usuksid seda, mis meil viimastel aastatel parlamendis toimunud on. Toompeal viibivate inimeste käitumine teeb nõutuks, isegi nukraks: pidev üksteise mahategemine, riigiaparaadi töö takistamine, oma õiguse nõudmine. Kord ütles õpetaja koolitunnis olulised sõnad: «Riik saab eksisteerida vaid siis, kui inimesed sellesse usuvad.» Aga mis saab siis, kui meie tavakodanikena kogu toimuva palagani tõttu selle usu ühel hetkel kaotame?

Kui kõrvale jätta eelmainitu ja veel mõni peensus, on suures pildis Eesti üks parimaid kohti maailmas, kus elada, vähemalt minu arvates. Seepärast tahan siin olla nii täna kui tulevikus, nii nagu Sinagi tahtsid. Öeldakse, et noorena otsime oma teed, jõudmaks arusaamisele, mida tahame, kes me oleme. Paljudele Eesti noortele on oluline minna välismaale ennast ja oma õnne otsima, võib-olla sinna jäädagi. Sel suvel avanes mul võimalus veidi üksi maailma uudistada ning kõndides võõrastel tänavatel, võõras linnas, võõraste inimeste seas tundsin, et olin kui veepiisk lõputus ookeanis. Kõik need inimesed elasid oma elu, tõttasid kuhugi, aga mina jäin võõraks. Võib-olla tundsid Sinagi Kroonlinnas samamoodi, igatsedes Eesti järele. Eemal olles mõistsin, et vajan ankrut, midagi, mis mind kinni hoiaks, kohta, kuhu alati tagasi tulla, inimesi, kellele saan kindlaks jääda. Nii jõudsin äratundmisele: minu ankur on kodumaa ja siinsed inimesed.

Eesti väiksus võib olla nii julgeolekuoht kui -eelis: meie väiksuse tõttu toimuvad muutused kiiremini, innovatsioonil on soodne pinnas. Keegi tunneb ikka kedagi, kes tunneb kedagi, kes saab aidata unistusi ellu viia. Nii sündis möödunud augustil minu ja kolme teise noore neiuga loodud kampaania «See on minu panus rohelisemasse homsesse, aga sina?», kus kuulsad Eesti inimesed tutvustasid enda keskkonnasõbralikke harjumusi. Üleskutse toimus sotsiaalmeedia vahendusel: meie ajastul on olemas niisugused mustad kastikesed, mille sees on peidus kogu maailm. Nende kastikeste abil saab näha teiste tehtud jäädvustusi, mida meie üleskutse raames vaadati üle 130 000 korra, ja kõik see sai võimalikuks tänu meie kodumaa väiksusele.

Nüüd meenub mulle, et ma ei olegi end korralikult tutvustanud. Minu nimi on Johanna ja olen abiturient, järgmisel aastal juba ülikooli esmakursuslane. Rääkides haridusest, saavad tänapäeval nii poisid kui tüdrukud kodumaal eesti keeles tasuta põhi-, kesk-, ja kõrgharidust. Statistiliselt on Eesti naised isegi haritumad kui Eesti mehed, kuigi palka saadakse 15 protsendi võrra vähem. See on muidugi raskem dilemma, millel hetkel peatuma ei hakka. Muide, kui Sina olid Eesti esimene naisluuletaja, siis 21. sajandil saime endale ka oma esimese naissoost presidendi ja peaministri.

On uskumus, et inimese hing elab seni, kuni teised teda veel mäletavad. Seda väidet kinnitada või ümber lükata ma ei saa, kuid kui see nii peaks olema, elad Sa eestlaste teadvuses täna, kümne aasta ja loodetavasti 100 aasta pärastki. Iga koolijüts õpib ärkamisaega, mille raames käsitletakse ka Sinu elu ja loomingut. Ning kui jutt juba keele ja kultuuri peale läks, oleks paslik mainida, et praegu on Eestis üle 60 teatri, sealhulgas Vanemuine, millele just Sinu tegevus 1870. aastal aluse pani. Ka papa Jannseni ja Sinu ellu kutsutud laulupidu on ühiskonna lahutamatu osa. Nüüd on meil nii üldlaulupidu kui laste- ja noorte laulupeod, lisaks toimuvad paralleelselt tantsupidu ja rahvamuusikapidu. Võib-olla oled Sa juba kuulnud, aga Sinu tekstile «Mu isamaa on minu arm» kirjutas imeilusa viisi Gustav Ernesaks ja see on iga laulupeo pikisilmi oodatuim laul. Pisarad on silmis nii noortel kui vanadel, nii meestel kui naistel.

Tundub, et ongi aeg otsad kokku tõmmata: ma pole harjunud nii pikalt enam käsitsi kirjutama, sest tänapäeval on meil abiks kirjutusmasina järeltulijad arvutid, mis kibekiiresti aitavad sõnu paberile seada. Teisalt on tulekul gümnaasiumi lõpetamiseks vajalik eesti keele riigieksam, kus muud moodi ei saa kui oma käe ja pliiatsiga. Seega oli vahva Sulle kirjutades kätt treenida ja mõtteid korrastada. Saadan tervisi papale ning loodan, et Sul läheb hästi ja sulg jookseb, ükskõik kus Sa ka ei viibiks!

Ikka Sulle mõeldes tänulikult

Johanna

Armas Lydia!

Väljavõte Eliise Kirjaneni kirjast.
Väljavõte Eliise Kirjaneni kirjast. Foto: Pärnu Postimees

Meil siin on karge oktoobrikuine sügishommik. Maha on sadanud õhuke lumekiht, mille all praksuvad külmunud lehed. On tuulevaikne: pankrannikul elavatele midagi küllaltki ebatavalist. Valitseb täielik vaikus. On täpselt selline päev, mil ärkad üles, paned villased sokid jalga, sest põrand on juba päris külm, teed endale kakao, tee või kohvi, lükkad päeva sigina-sagina tagaplaanile ja istud akna alla, kaotades igasuguse mõttelõnga, ning silmitsed lihtsalt ümbritsevat maailma.

Ma kujutan ette, et Sinu noorusajal olid sügiskuud veel krõbedamad ja elevus talvest veel suurem. Jõulud oli ju aeg, mil kogu pere sai rahus kokku istuda ja muljetada kõigest, mis nähtud ja tehtud. Tänapäeval ei ole isegi jõulud puutumatuks jäänud: kes millal kust tuleb ja kes millal kuhu läheb. Ühist aega on isegi jõuludel raske leida.

Näen vaimusilmas, kuidas Jannsenite pere kõigi kuue lapsega oma Tartu kivimajas praksuva ja sooja kamina ette koguneb, kõik eesootavatest pühadest elevil. Köögis käib kibe töö, et kogu laud ikka kõige parema kraamiga katta. Kapisügavustest otsitakse välja kõige ilusamad nõud ja lauakatted, kleidid ja ehted ning kuued ja püksid. Lapsed harjutavad veel viimaseid salme ja laulukesi. Sina muidugi lugesid oma sõsaratele ja velledele Eesti Postimehest kõige ilusamaid palasid. Leht, mida isaga kirjutasite, oli ju teie au ja uhkus. Sinagi said seal juba noorest peast katsetada kätt luuletaja ja kirjanikuna. Pidupäeval pidi ikka jagama oma lähedastega seda, mis kõige rohkem korda läks.

Ka meie loeme kingituste lunastamiseks luuletusi. Kahjuks pole minu peres kedagi nii loomingulist, kes omakirjutatud luuletusi saaks ette lugeda. See-eest on mul väiksed nõod, kes vajaduse korral kohapeal salme improviseerivad. Sisukus võib küll natuke kaheldav olla, aga isikupära on rohkem kui meil teistel kokku.

Ma arvan, et ka esimene Eesti oma laulupidu 1869. aastal oli nagu üks jõulueelne päev, tulvil jooksujalu hõikeid, laiu naeratusi, pidupäeva auks hoitud riideid, elevust ja lootusrikkust. Rahvas oli tulnud kokku kõikjalt Eestist ja esimest korda sai igaüks osalejatest tunda seda tõelist jõudu, mis on väiksel rahval, kes muidu igaüks omasoodu ja isepäi toimetab, üksmeelselt eesmärgi poole rühkides. Mis siis, et pidi laulma peale eestikeelsete vene- ja saksakeelseid laule, uuele ja väärikale traditsioonile oli alus pandud. Võin uhkusega öelda, et Sinu isa algatatud laulupeotraditsioon püsib elujõulisena. Nüüd laulavad kaare all meeste kõrval igas vanuses naised ja lapsed. Ja ka Sinu laulud kõlavad iga kord nende mitmekümne tuhande laulupeolise suust.

Viimasel laulupeol oli küll tohutu sadu ja lõi isegi välku, aga meist kõige tugevamad olid siiski kohal rongkäigu algusest peo lõpuni. Ka minu väike õde, kes kooris oma vilditud muinasaegse stiiliga kleidis laulis, tuli lirtsuvatest pasteldest hoolimata meie sekka, lai naeratus näol. Lauluväljakul üheskoos tilkumine ja vanaema kaasapakitud kotlettide söömine on ilmselt minu suve kõige eredam mälestus.

Aga ka sügisene värvilisi lehti, vihma või isegi lund, udu ja koolitöid täis sehkendamine on omamoodi ilus. Mõni on mõtetega veel suve soojal rannaliival või unistab valgetest öödest ja rattasõitudest sõpradega. Teised on omadega juba jõululainel. Koguvad jõuluküünlaid, tantsivad paksudes jõulusokkides teada-tuntud jõululaulude saatel ja söövad pool tainast ära enne, kui sellest piparkoogid saada jõuavad. Sügis on minu lemmikaastaaeg. Sügisel on kogu aeg kõik muutumises: loodus saab uue näo, koolis on alanud uus klass uute teadmistega, riidekapis peab õhulised suveriided taas taha nurka pressima ja välja otsima mütsid ja sallid.

Aga mis on Sinu lemmikaastaaeg? Miskipärast tahaks ma pakkuda suve. Suvel sai alguse ju laulupidu ja ka Eesti esimene teatrietendus 1870. aastal. Suvi on helge ja südamlik, täis naerukilkeid, liivaseid jalgu ja kastest märga muru. Lendlevaid suvekleite ja õhetavaid põski. Suvi on see, mida keskmine eestlane kogu ülejäänud külma ja märja aasta taga igatseb. Sina oled nagu suvi, Lydia. Meie rahva liitja ja rõõmu tooja, meie Koidulaulik, meie tagaigatsetu.

Sind igatsedes

Eliise

Kallis Koidula!

Väljavõte Lume Tuumi kirjast.
Väljavõte Lume Tuumi kirjast. Foto: Pärnu Postimees

Sa kirjutad oma luuletuses «Sügismõtted» nõnda: «Juba kase ladvalt lehed langevad, kõle tuul käib üle kesamaa.» Selles peitub justkui sügise ja selle tuleku essents. Haljendus asendub hallusega, kuumus kargusega. Sügises on nukrus, aga see kaduvuse ilu on miski, mis mind igal aastal üha uuesti lummab. Tänavu on meid õnnistatud kauni ja pika vananaistesuvega, alles sel nädalal muutusid ilmad krõbedamaks. Kolletav-punatav tonaalsus valgub üle metsade ja parkide, mu kodu ümbrus maal on kirgas nagu maal, mis varsti asendub rahulikuma raagus vaatega.

Linnaski on palju sügisilu, mulle meeldib väga meie kooli, Sütevaka ümbrus. Brackmanni park, Koidula park. Jah, Sinu-nimeline park, mille üle su kuju valvab. See park on sügisel, kui korgipuud kollakasrohelise kuue üll tõmbavad ja paradiisiõunapuud punetavad, ütlemata kaunis. Pargis jalutades meenub, kuidas suvel, sel suvel juba kolmandat korda, siin kirjandusfestival toimus. Palju praeguse aja tähtsaid ja toredaid kirjandus- ja kultuuritegelasi oli kokku tulnud, et jagada ühist kirge: kirjandust. Seda kõike Sinu pärandit väärtustades, Koidula! Meeldiv on mõelda, et siinsamas Pärnus ja Pärnumaal said Sinagi oma esimesed sõnad suhu ja read paberile. Nüüd, üle poolteise sajandi hiljem, kõlavad sinu loodud sõnadega laulud ikka veel laulupidudel ja ikka puudutavad ning liigutavad Eesti rahvast Sinu mõtted. Võimas ...

Kui ma nüüd Sinuga päris aus olen, valmistab meie inimeste suhtumine mulle siiski pisut muret. Jah, oleme väike rahvas ja vajame suuremate ja tugevamate toetust, sest üksi oleks tänapäeva maailmas raske. See aga ei peaks ju tähendama oma kultuuri ja rahvuse erilisuse unustamist, häbenemist või põlgamist. Eriti tugevalt on seda märgata just noorte seas inglise keele näitel, mis paljudel pareminigi suus kui emakeel. Miks nõnda ja veel vabatahtlikult? Sina tead seda kindlasti hästi omast ajast, kus ikka taheti olla «suuremate ja paremate» moodi.

Praegu on see kõige enam aga nutiseadmete, arvutimängude ja sotsiaalmeedia mõju. Tunnen pisut kadeduse mõru mekki, et Sinu ajal sellist kraami veel ei olnud. Kõlan ilmselt natuke vanamoodsalt, aga mulle näib, et just need on peamised kurja juured praeguses maailmas. Negatiivsuse, vaenu, lameduse, kadeduse propaganda. Jah, nutimaailmas on ka palju kasulikku ja toredat, aga üha rohkem tundub mulle, et see ei kaalu kahju üle. Siiski loodan, et kui inimesed ise on mõistlikud, eriti lapsevanemad, siis terendab meie homsele veel koit!

Kurba ja rasket on palju, aga nii on see ju alati olnud. Vahel ma mõtlen küll, kas inimkond on sõgedaks läinud, kui loen uudistest järjekordsest sõjast, konfliktist, pommiähvardusest, ebaõiglusest, sallimatusest, rumalusest ... Raskeks läheb meel. Mina olen justkui abitu, ei saa otseselt aidata olukorda parandada. Siiski saan aru, et seda masendust ei saa liiga isiklikult võtta. Palju on ilusat, mille üle rõõmu tunda. Seda pole alati lihtne märgata, aga kes otsib, see leiab! Mind hämmastab, kui sügavat ilu peidavad endas igapäevased hetked: «Tere hommikust!», tassike kohvi, soojad sokid, vihmasabinkrabin, silmside, ohkejärgne kergus ... Vahel tabab lihtsuse ilu mind väga ootamatult ja rabab jalust. Inimesed ümber, pere, sõbrad – nad ongi ilusad ja head! Mina olen ilus ja hea! Ja kui mitmedimensionaalne kogu maailm on. Miski ole ainult nii, nagu paistab, midagi jääb alati ridade vahele. See on küll kurnav, samal ajal lummav.

Ma olen varsti sealmaal, et pean langetama mõneski mõttes elu muutvaid otsuseid. Mida edasi, kuhu edasi, kuidas edasi? Noor inimene, nagu ma olen, pää mõtteid täis, viivad segiläbi, suunata siiski. «Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see!» Ma tajun aiavärava peatset avanemist ja maailma, mis sealt vastu vaatab. «Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas – ei poolt nii armas olnud seal kui külatänavas.» Mind ja minu saatusekaaslasi ootavad ees uued, avastamist vajavad mered ja maad, rajad ja teed, aga ma tunnen juba praegu, et seesama kergus ja helgus ei tule enam tagasi. See külatänav pole enam sama.

Ehk tuleb aeg, kui kaunis Aleksander Suumani luules, mil «jälle vesi on vesi, kivi on kivi ja puu on puu». Vahest siiski. Jah, ma usun seda! Teekond pole niivõrd väline, kuivõrd sisemine, eneseni jõudmine. See ei alga ega lõpe iialgi, vaid elab igavesest ajast igavesti.

Väekat kulgu, Koidula!

Lume

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles