Rait Maruste ⟩ Kas gümnaasiumi pidamine Lihulas on ikka vajalik ja jõukohane?

Lihula 1964. aastast pärinev koolihoone on amortiseerunud ja vajab hädasti kas korralikku remonti või uue ehitamist. Foto: Urmas Luik

Hiljuti kirjutas Garri Raagmaa Postimehes õigesti ja argumenteeritult, et haridus peab olema kohapõhine. Ehk arvestama kohalikke olusid ja võimalusi ning mitte hoogu juurde andma noorte lahkumisele sünni- ja elukohast.

Praegune gümnaasiumide koondamine suurematesse keskustesse on ühest küljest mõistetav. Kuid sellel arengul on majandusökonoomilise mõõtme kõrval veel sotsiaalsed ja kultuurilised küljed, millele seni on vähe tähelepanu pööratud.

Gümnaasiumihariduse kohatine ületähtsustamine ja koondamine suurtesse keskustesse toob kaasa noorte lahkumise maalt ja nende tagasipöördumine peale hariduse omandamist on vähetõenäoline. Kui tulevad, siis alles pensionieas. Nii tühjenevad meie ääremaad veelgi. Ja kui noor on kord läinud, siis tema tagasipöördumine lähiajal kodukohta on vähe tõenäoline.

Üks juurpõhjusi selles arengus on kinnistumine kunagi olnud üldkeskkoolide (gümnaasiumide) iga hinna eest alleshoidmisse väiksemates kohtades. Kohati ju nostalgiliselt ja pragmaatiliselt (töökohad) mõistetavgi. Kuid tegelikkust ja demograafilisi protsesse see ei muuda.

Eelmainitud tendents on selgelt tuntav ka endale üle-eestilise negatiivse kuvandi tekitanud Lääneranna vallas. Vallavolikogu ja -valitsus selgel Lihula ja selle kogukonna toel on kinnistunud ideesse, et Lihulas peab olema oma gümnaasium ning nüüdisaegne koolimaja. Selle eesmärgi nimel püütakse üle sõita väikekoolidest ja kogukondadest. Teadmiseks: Lihula gümnaasiumis on õpilasi umbes 250, sellest gümnaasiumiastmes 50.