Loodusvaatlus ⟩ Sula saabudes hakkasid metsad müdisema

Laululuiged jõel. Foto: Karl Adami

Lumi püsis puudel pea kuu aega ja kui tavapäraselt mahub vahele ikka päev või kaks, mis veidikegi lund okstelt maha raputaks, siis seekord kattis valge vammus tuulevaikuse tõttu isegi lehtpuid. Fotograafina rõõmustasin niisuguse postkaardivaate üle iga päev, kuid paljudele tõi see omajagu muresid.

Lumemass ei vaalutanud üksnes noori sangleppi või kaski, pajusid või toomingaid, vaid ka eakamaid lehtpuid. Kodumetsas koputasin nii mõneltki lume maha, kuid ega kõigil puudel jõua seda teha. Enamik ajab kevadeks või hiljemalt suveks ise selja sirgu, kuid juba on näha, et osa puid jääbki lumekoorma pärast küüru.

Möödunud nädalavahetusel täitus kuuse-männimets peale tutt-tihaste ja porride kutsehäälte helidega, mida just väga sageli ei kuule. Nullilähedane temperatuur ja õrn uduvihm muutsid lumemütsid raskemaks ja valge mass hakkas alla potsatama. Mõni tükk riivas kuivanud kuuseoksi ja nõnda kostis puusammaste keskelt okste plõksumist ja lumesahinat. Mitmekümne meetri kõrguselt lumme potsatanud kamakad tekitasid omamoodi müdiseva heli. Päris mitmel korral pääsesin napilt lumega pihta saamisest ja sellal kui 40ndates männihakatistel hakkasid ladvad murduma, oli targem metsast lahkuda.