Mida peab Kristin Tattar veel tegema, et ta aasta sportlaseks nimetataks?

Kristin Tattar. Foto: Disc Golf Pro Tour

Eesti aasta naissportlaseks valiti ujuja Eneli Jefimova, kelle 45 spordiajakirjanikust 39 paigutasid esikohale. Miks olin mina üks neist kuuest, kes andis oma hääle kettagolfar Kristin Tattarile?

Olgu kohe alustuseks öeldud, et Jefimova on kahtlemata suurepärane sportlane, kes vääris seda autasu: teenida 16aastaselt Eestile ajaloo esimene kuldmedal lühiraja ujumise EMilt ja olla MMil esikuuikus – ülikõva! Minagi kaalusin mitu päeva, kas panna esimeseks kuldkala või olla eeldatavasti see teisitimõtleja.

Olen kettagolfist palju kirjutanud, selle alaga hästi kursis ja võib-olla väärtustangi Tattari saavutusi rohkem kui ülejäänud kolleegid. Seega on arusaadav, et paljud seda ala veel nõnda kõrgelt ei hinda: on see ju Eesti spordiloos uus ja võõras. Paljudele ehk isegi kummaline: mis sport see olla saab? Jalutatakse metsas ja loobitakse taldrikuid.

Selle alaga tegeleb Eestis juba ligikaudu 30 000 inimest, jäädes harrastajate hulgalt alla vaid kulturismile ja fitnessile. Kettagolf on tulnud, et jääda, ja pugenud eestlaste südameisse. See läheb maarjamaalastele korda, nagu näitavad äsjased rahvahääletuse tulemused, kus kettagolfar sai enim hääli.

Nagu ikka oli põhiline jutupunkt ujumine versus kettagolf ehk olümpiaala versus mitte-olümpiaala. Et kettagolf on nišikas ja MMil võistlesid ainult kaheksa riigi sportlased. See argument ei päde: miks on siis eelmistel aastatel aasta sportlaseks kroonitud näiteks Ott Tänak ja Kelly Sildaru, kelle alal on konkurente niisama vähestest või veel vähematest riikidest?

Minu peamine argument oli see, et Tattar on oma ala täielik valitsejanna. Teist aastat maailma parim. Ta võitis 2023. aastal pea kõik, mis võita andis, ja murdis järjepanu spordiala rekordeid. Saavutuste mõttes oli see hooaeg täiuslik!

Jah, kettagolfi kandepind pole maailmas veel nii lai ja Tattari kõrval ruulivad peamiselt ameeriklannad ja mõni soomlanna. Aga seda hämmastavam on tõsiasi, et tuleb üks sportlane väiksest ja sombusest Balti riigist, kus ei saa lahedalt aasta läbi harjutadagi, ja teeb kõigile silmad ette.

Saan aru, et ujumine on “suur” ala ja olümpia on püha, aga kas me valime aasta sportlast või aasta olümpiasportlast? Kas see on aasta parima tulemuse teinud sportlase valimine või midagi enamat? Enama all pean silmas, kui jõuliselt Tattar pildile kerkis ja kui populaarne ta eestimaalaste seas on. Kui palju on tal jälgijaid ja poolehoidjaid.

Lõpetuseks: mida peab Kristin Tattar veel tegema, et ta aasta sportlaseks nimetataks? Vaadates tema selle hooaja tulemusi, ega arenguruumi enam eriti olegi. Kas maailma parima süü ongi selles, et tema armastatud sport pole olümpiaala?

Ilmselt on nii minul kui kõigil kuldse Kristjani saajatel ja kandidaatidel suhteliselt suva, kes selle autasu võidab. Iga juba nominentide hulka pääsenu teab niigi, et on olnud tubli ja kuulub Eesti sportlaste koorekihti. Eks valikuid tehta emotsioonide põhjal ja tegu on justkui missivõistlusega. Kellele meeldib ema, kellele tütar.