Kilingi-Nõmme on miljööväärtuslik väikelinn

Pärnu tänava lõpus asuv Töngi talu elumaja on laotud tellistest, pärast sõda trükiti ja toimetati siin kohalikku rajoonilehte. Foto: Henn Soodla

Kilingi-Nõmmes on arhitektuurihuvilisel lust jalutada, sest selles linnas leidub tõesti palju ilusat eramuarhitektuuri ja mõni silmatorkav ühiskondlik hoonegi.

Seda kummastavam on, et arhitektuurimälestisena on Kilingi-Nõmmes kaitse alla võetud ainult üks hoone – Kilingi-Nõmme tuletõrjedepoo, mis algkujul valmis 1921. aastal, kuid alles 1928. aastal ehitati selliseks, nagu seda nüüd näha võib. Nii jutustas Kilingi-Nõmme ajalugu palju uurinud Olev Paukson, Kilingi-Nõmme tuletõrjekomando pealik.

Arhitektuuriteadlane Epp Lankots, kes Pärnumaal veel kaitse alla võtmata 20. sajandi väärtarhitektuuri pildistas ja kirjeldas, leidis Kilingi-Nõmmes kuus hoonet, mida ta pakub riikliku kultuurimälestisena kaitse alla võtta.

Pärnu mõju väikelinnale

Pärnu poolt tulles ja uuelt maanteelt linna sisse keerates avanevad paremat kätt metsamajandi tööliste majad, kaugelt metsameeste elamustiilina äratuntavad, kuigi just nendel arhitektuuriteadlase Epp Lankotsa pilk pidama ei jäänud.

Seevastu piki Pärnu tänavat minnes ei tulnud pikalt sõita, kui üks valge, hästi säilinud funktsionalistliku villa tüüpi eramu (Pärnu 22) ta seisatama sundis.

Lankotsa andmete järgi on tolle elamu projekteerinud insener Konstantin Meyer 1940. aastal.

“Kilingi-Nõmme kontekstis silmapaistvalt erandlik villa,” hindas Lankots. “Väikelinnas omal ajal moodsat ehitusstiili tutvustav maja.”

Lankotsa arvates on selle hoone suurim väärtus just tema erandlikkus Kilingi-Nõmme üldises ehituspildis, sest üle-eestilises kontekstis on sellist funktsionalistlikku arhitektuuri küllaldaselt, kas või Pärnus.

Pärnu linnaehitus näib üldse olevat Kilingi-Nõmmes ehitamisele mõju avaldanud. Kui maja Pärnu 22 on osake Pärnus väga moes olnud funktsionalismist, mida viljeles ja pooldas Pärnu omaaegne linnaarhitekt Olev Siinmaa, siis peatänavalt kõrvaltanumatele pöörates leidis arhitektuuriteadlane Pärnu mõjutusi puitelamuehituseski.

Lankotsa hinnangu järgi on omaette väärtuslikud näited 1930. aastatel ehitatud nn kikkis katustega eramud, nagu neid nõudis linnaarhitekt Siinmaa Pärnus. Paistis, et need majad kilinginõmmelastele meeldisid, sest niisuguseid on seal mitu. Lankots tõi näidetena esile elamud Järve 20 ja Eha 20.

“Need on hästi säilinud näited 1930. aastate teise poole eramuarhitektuuri populaarsest tüüplahendusest ja on Kilingi-Nõmme kontekstis silmapaistvad arhitektuuri näited,” iseloomustas arhitektuuriteadlane Lankots.

Selliseid maju võib kohata Pärnus näiteks Seedri, Papli ja Kaarli tänava hoonestuses.

Üks väga ilus maja

Minu lemmikuks sai Kilingi-Nõmmes üks esmapilgul tagasihoidlik, liigsete kaunistusteta elamu, mis võib pärineda 19. sajandi lõpust, kui Kilingi-Nõmmes polnud veel 100 majagi ning elanikkegi oli alles tublisti alla 1000. (1913. aastal oli Kilingi-Nõmmes 87 maja 800 elanikuga.)

Kõnealune lihtrahva elamu asub Järve tänaval (Järve 3), kus tanumatevõrk on käänuline, viidates hoonestuse tollasele hõredusele ja seal ristunud külateedele. (Linna väljaehitamise esimene perspektiivplaan koostati 1928. aastal.)

Maja paistab silma harmooniaga, mis viitab, et selle ehitamise ajal oli Kilingi-Nõmmes vähemalt üks ehitusmeister, kes oskas visandada ja kokku sobitada katuste kallete ja otsaviilude, akende liigenduse ja fassaadide ruumilise kooskõla.

Võimalik, et selliseid mehi oli rohkem, sest linnas võib märgata mõnd teistki sellest ajajärgust pärit hoonet, mille proportsioonid pole nimetatust vähem laitmatud. Sedagi maja pakub Lankots kultuurimälestisena kaitse alla võtta.

“Hoone on säilinud ajastutruuna nii üldilmelt kui detailides, esindades Kilingi-Nõmmel hiljemgi kasutust leidnud hoonetüübi üht varasemat ilmingut,” kirjutas Lankots.

Arvata, et tegu ongi linna lihtrahva ühe vanima säilinud elamuga.

Kaks tõelist leidu

Pärnu 62 asub linna päevakeskus, enne suure Saarde valla loomist oli seal linnavalitsus, teisel korrusel oli kunagi polikliinik, nagu rääkis linna ajaloo uurija Paukson.

Hoone on 20. sajandi alguses ehitatud elamuks. Lankotsa hinnangu järgi on tegu kogu Eestis erandliku majaga.

“See on erandlik kahekorruseline hoone,” märkis Lankots. “Pultkatused on üldjuhul majandushoonete pärusmaa olnud, elamutel on neid vähe kasutatud ja neidki on kogu riigi peale vaid mõni säilinud.”

Hoone torkab linnapildis tõesti silma. Kuigi maja sisemus ehitati nõukogude ajal ümber, on selle välisilme säilinud ja rikastab linna ehituspärandit. Lankotsa meelest tuleks seegi hoone kultuurimälestisena kaitse alla võtta.

Pärnu tänava lõpus paelub möödujate pilku Töngi talu oma 1920. aastatel tellistest ehitatud elumajaga (Pärnu 136).

“Kuigi taluna märgitud, oli siin oletatavasti ettevõtlik peremees, kes hoonesse rajas väiketööstusi,” arvas Lankots. “Hoone on hea näide maatöösturi eluasemest koos kõrvalhoonetega.”

Paukson teadis rääkida, et hoones asus pärast sõda trükikoda, kus 1959. aastani trükiti kohalikku ajalehte Kolhoosi Tee. Kilingi-Nõmme, mis 1938. aastal linnaõigused sai, oli siis omaette rajoonikeskus.