Silvia Paluoja ⟩ Muuseumijuht laskis džinni pudelist välja

Koidula muuseumi juhataja Elmar Trink märgib, et Pärnu on vist ainuke linn, kus ei ole Koidula tänavat. Foto: Urmas Luik

Koidula muuseumi juhataja, vabakutseline näitleja Elmar Trink ütles Pärnu Postimehe usutluses (taskuhääling digilehes 24.12 ja  paberlehes 4.01) tingivas kõneviisis, et Hospidali tänavale võiks taas anda Koidula nime. Ehk siis tema vastus Siiri Erala sellekohasele küsimusele: „/.../Pärnu on vist ainuke linn, kus ei ole Koidula tänavat. See oli nõukogude ajal, aga 1990. aastate alguses nimetati Hospidali tänavaks. Võiks selle nime tagasi panna. See läheb Koidula ausambast mööda, see oleks loogiline. Ega siin muud ole, kui tuleb teha ettepanek linnavalitsusele.”

Selle mõttearendusega üritab Trink pudelist taas džinni välja lasta. Mitte kadakamarjaviina, vaid idamaist vaimu, keda algsesse asukohta ei õnnestu tagasi toppida isegi muinasjutus.

Haarasin Tringi öeldust, võtsin appi Jaak Juske „Lood unustatud Pärnust” ning artiklid, kuidas L. Koidula tänav 1989. aastal Hospidaliks muutus. Seda enam, et minu ajaarvamine Pärnus algas Koidula tänava ajal ja kui see ennistati Hospidaliks, olin ilmselt üks paljudest, keda linnaga seotud ja eestlastele ennast südamesse kirjutanud poetessi vahetamine sõjaväehaigla (kõnealusel juhul seegi ehk vaestemaja) vastu nörritas.