Loodusvaatlus ⟩ Tore näha, et ka nurmkanu on veel alles

Nurmkanad. Foto: Karl Adami

Pakane andis mõneks ajaks järele ja kiire pilguheit neisse metsanurkadesse, kus viimasel ajal olen enam liikunud, näitas, et enamik sulelisi elas selle esimese suurema proovikivi üle. Pöialpoisse oli sel ajal muidugi veidi vähem näha, aga see võis tuleneda sellestki, et nad tegutsesid tihedamate kuuskede keskel. Neist veidi suuremad musttihased olid aga kõik olemas ja seda inimese abitagi.

Need tihased, keda linnutoidumajades silmasin, käisid seemnete järel hetkeks, et siis kähku tuulevarju naasta. Mitmel päeval paotasingi seemneid toidumaja asemel hoopiski põõsaste või okaspuude lähedusse. Linnud ise olid pea kogu aja vältel, mil puhusid karged tuuled, väga puhevil. Eriti hakkas see silma salu- ja põhjatihaste ning musttihaste puhul.

Tavapäraselt on toidumajas söömas käinud ka sinitihaseid, kuid nende külmadega tundus mulle, et kogu ümbruskonna isendid olid putukajahi sinnapaika jätnud ning aeda seemneid noolima saabunud. Mälupildile püüdsin hetke, mil korraga viibis lumel suisa 11 sinitihast. Kohalikud oravad, kes toimetavad ja tõenäoliselt ka ööbivad aeda ümbritsevates puudes, piilusid kargetel päevadel seda, mida inimene oli sulelistele jätnud.