Saada vihje

Kolumn Lubaduste andmise aeg

Copy
Pidev lubaduste andmine oleks kasulik poliitikutele endilegi, pakkudes suurepärast võimalust kaduma kippuvat usaldust suurendada.
Pidev lubaduste andmine oleks kasulik poliitikutele endilegi, pakkudes suurepärast võimalust kaduma kippuvat usaldust suurendada. Foto: Grete-Liisa Sihver rakenduse Midjourney abil

Uus aasta on ikka olnud kui uue lehekülje pööramine ja aastanumbri vahetudes annavad meist paljud, kes kõva häälega, kes vaikselt enda sees, uusaastalubadusi: kes lubab hakata kõvasti trenni tegema, kes tervislikumalt toituma, kes plaanib pahedele selja pöörata või midagi hoopis neljandat-viiendat-kuuendat.

Eks igaüks ise tea, kas või mida lubada, aga kindlasti võiks uusaastalubadused välja käia need, kellele lubaduste jagamine on ametijuhendisse justkui sisse kirjutatud – poliitikutele, nii kohaliku tasandi kui laiema haardega tegelastele.

Poliitikute uusaastalubadused võiks olla nagu iga-aastane etendus, kus meie, avalikkus, oleme entusiastlik publik, oodates, kas sel aastal lõpuks lubadused täidetakse. Kui poliitikud annaksid igal aastal näiteks viis uusaastalubadust, oleks see nagu uus hooaeg populaarses telesarjas, millel pole kunagi lõppu.

Pidev lubaduste andmine oleks kasulik poliitikutele endilegi, pakkudes suurepärast šanssi kaduma kippuvat usaldust suurendada. See oleks neile võimalus olla superkangelane, kes taastab rahva usalduse oma üleloomulike jõududega, ainult et nende supervõime on lubaduste pidamine. Ja kui nad sellest kinni peavad, siis voilà – poliitiline superstaar on sündinud!

Ühtlasi oleks lubaduste andmine oluline isikliku arengu vaatevinklist. Poliitikud nagu kõik teised vajavad aeg-ajalt väikest meeldetuletust, et on aeg oma oskusi lihvida. Kas see tähendab uue keele õppimist või konfliktide lahendamise kursusel osalemist, see on nagu nende isiklik “taseme tõstmise” mäng.

Traditsiooniline lubaduste andmine sunniks ka iga nelja aasta tagant antavaid tõotusi meeles pidama ja neid uuendama selle järgi, mis valijale lähiajal kõige olulisem on. Nii saaks keskenduda just nendele teemadele, mis inimestele tegelikult korda lähevad.

Lubaduste andmine oleks ka eeskuju näitamine ja inspiratsiooniallikas: poliitikud muutuksid justkui elavateks õpikuteks, näidates kõigile, kuidas lubadusi antakse ja neist kinni peetakse. Nagu nad ütleksid: “Näete, ma suudan seda teha! Ja kui mina suudan, suudad sina ka.”

Kui poliitikud uusaastalubadused avalikult välja käiks, oleks see suurepärane võimalus näidata, et nad on rohkem kui lihtsalt kõned ja debatid, et nad on inimesed, kes soovivad ennast arendada ja olla paremad esindajad meile kõigile. Ja kes teab, võib-olla ühel päeval näeme isegi mõnda neist lubadustest täitumas.

Tagasi üles