Andres Sooniste ⟩ Koolihariduse võimalikkusest väljaspool Taanilinna

Andres Sooniste leiab, et haridussüsteemi kitsaskohtadele sekundeerivad paljude muude valdkondade protsessid nii riiklikul tasandil kui erasektoris, mis kogumis ääremaastumist võimendavad. Foto: Margus Ansu

Kui Taani riigis 1849. aastal  esimene demokraatlik põhiseadus ratifitseeriti, oli kohalike kogukondade ja haritlaste seas juba ammu küpseks saanud mõte vähemuste õiguste kohta. Õigus mõelda ja tegutseda teisiti. Vähe sellest, põhiseaduses sätestati ka enamuse kohustus pakkuda vähemusele toetust.

Eriti oluliseks osutus see põhimõte regionaalarengu ja haridussüsteemi kujunemisel ja kujundamisel. Nii on tekkinud Taanis riigi põhiseaduse alusel toetatud tugev vabakoolide ja rahvaülikoolide võrgustik. Koolid tekkisid nii regionaalsetest vajadustest kui ideoloogiatest lähtudes. Teisisõnu: piirkondades, kust riik oli otsustanud oma koolivõrguga taanduda, ja valdkondades, mis ei olnud peavoolu fookuses (usud ja usundid, poliitika).

Selle ideoloogiline alus on Eesti omast põhimõtteliselt erinev lähenemine kohustuslikku kooliharidusse. Taani riigis ei kehti koolikohustus, vaid õpetamise kohustus. Ja see lasub Taani kodanikel, kes oma kohustuse täitmiseks võivad kutsuda ellu vabakoole kogukonna huvi ja vajaduse järgi. Seejuures tuleb järgida üldist riiklikku õppekava, mille täitmist kontrollitakse.

Olgu lisatud, et viimasel kümnendil on põhikooliõpilaste arv Taanis tervikuna kahanenud, mõju on see avaldanud peaasjalikult avalikule haridussüsteemile, seevastu vabakoolisüsteemis on õpilaste arv tõusuteel. 2022. aastal oli Taanis 550 vabakooli ja neis õppis ligemale viiendik kõigist põhikooliõpilastest.